Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Asjad käivad nii, nagu Kirss ütleb

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Suurtulemuse tegijad: sarja «Pilvede all» võtmetegelased Elisabet Reinsalu, produtsent Toomas Kirss, Inga Lunge ja Liis Haab pärast sajanda osa valmimist. | FOTO: Toomas Tatar

Eesti vaadatuim telesari, Kanal 2s näidatav «Pilvede all» tuli kolmapäeval eetrisse 200. korda! Mis on selle nii palavalt armastatud sarja fenomen, rääkisin selle peaprodutsendi Toomas Kirsiga.

Millest sündis sarja «Pilvede all» idee?

Olin oma esimesi sarju tehes see režissöör ja produtsent, kes üle kahe hooaja ühtki seriaali ei teinud. «Kelgukoerad» oli esimene sari, mis lõhkus selle reegli ja kestis kokku 14 hooaega.

Ühel hetkel tekkis soov ja mõte teha sari, millel on algus ja lõpp, et ongi üks konkreetne lugu, mis saab ära räägitud ühe hooajaga ja kus on peaosas naised – seni võimutsesid sarjade peaosades mehed. Ja mitte lihtsalt naised, vaid ilusad naised!

Uuendustest tõime mängu veel peategelase sisemonoloogi (kaadritagune tekst) ja arvestasime sellega, et lugu saab ühe hooajaga räägitud ja sari sellega lõpetatud. Nagu näha, nii ei läinud.

Kui kerge on Eestis leida häid näitlejaid, kes kannavad usutavalt välja ka rollid teleekraanil?

See on parajalt keeruline, mis tuleneb osaliselt ka sellest, et neid on vähe. Järelikult on ka andekaid ja väga andekaid vähe. Ühe miljoni seast ei saagi tulla sadade kaupa üliandekaid, see on paratamatus. Teine probleem on see, et lavakasse valitakse mitmesuguseid tüüpe, aga kui on vaja sarja näiteks ilusat meest või kaunist naist, siis valikut eriti polegi.

Et midagi erakordselt head luua, on meeskonna sünergia ja koostöö ülioluline. Kui isemõtleja te olete? Kas asjad käivad nii, nagu Kirss ütleb, või on teil keegi usaldusisik, keda olete sarja tööprotsessis kuulanud?

Asjad käivad nii, nagu Kirss ütleb.

Kas stsenarist Eleonora Bergil (varjunimi, tegelikku nime pole avalikustatud – toim) on vabad käed või on stsenaariumis mängus rohkem kaasamõtlejaid?

Stsenaristil on täiesti vabad käed. Inimene, kes loob, peab saama ajada oma asja. Teda ei tohi mõjutada ega suunata.

Olete rääkinud, et televisioon on teile viimasel ajal teatud mõttes vastumeelne.

Kurb on vaadata, et televisioonist on saanud piltlikult öeldes kiirsöögikoht. Toodetakse meeletus koguses «staare» ehk visatakse suvaline kotlet saia vahele ja kliendile nina ette. Ja prahti, mis pärast tuules lendab ja kuhu me kõik upume, on kohutavalt palju.

Telele kuluks ka ära oma puhastustalgud. Vaataja väärib paremat, kui «kiirsöögitelevisioon» pakub.

Mida hindate produtsendina? Mis teeb ühest saatest hea asja?

Hea asi sünnib siis, kui teed seda, mis sulle endale korda läheb. Kohe, kui hakkad tegema midagi lihtsalt tegemise pärast, paistab see välja ega kõneta kedagi. Sa pead ise olema oma asja suurim fänn ja sellesse jäägitult uskuma.

Mis seriaali olete ise reaalselt vaadanud ja tõeliselt hinnanud – kunstiliselt, sisuliselt, tervikuna?

Ma vaatan absoluutselt kõiki Eesti sarju, sest see on minu töö. Ma pean olema kursis sellega, mida tehakse, ja olengi. Inimene, kes töötab televisioonis ja teatab uhkelt, et tema telerit ei vaata, on ilmselgelt vales kohas.

Välismaistest sarjadest oli omal ajal kindlasti üks minu lemmikuid «Sopranod». Praegu meeldib väga «Öine administraator» ja kiitmata ei saa jätta ka Venemaal tehtud sarju, väga hea oli näiteks «Pikk tee koju».

Küsisin sarja «Pilvede all» erisaate salvestuse ajal naljatamisi, kas kõik muutub kullaks, mida Kirss puudutab. Kui kindel olite seriaali alguses selle meeletus menus? Sest olgem ausad, ka hea turundus ei vea ühel hetkel enam välja, kui pole sisu. Mis on sarja «Pilvede all» fenomen?

Olen varem öelnud, et kui teaks sarja fenomeni, siis tegelekski selle fenomeni müümisega ja tööd ei peakski tegema. Aga tegelikult on nii, nagu enne sai öeldud, et teha tasub ainult seda, millesse sa ise usud. Ja kedagi teist ei tohi kuulata.

Näiteks seisnebki Eesti filmi häda selles, et alguses on stsenaarium paberil täitsa hea lugu, aga siis hakkab lõputu rodu «asjatundjaid» sellest üle käima. Igaüks püüab sellest oma asja teha ning lõpptulemus on üks saba ja sarvedeta lugu, mis ei kõneta kedagi. Kui usud oma asja, siis tee see ära nii, nagu ise õigeks pead, ja ära kuula kedagi teist.

Palun kergitage pisut saladuseloori: kui kaua on inimestel võimalik veel kaasa elada õdedest kolmikule ja nende elude harutamisele...

See sõltub ainult vaatajatest. Nii ongi. Kuni meie lugu läheb vaatajatele korda ja reitingud kinnitavad seda, seni on meil jõudu, tahtmist ja ideid jätkata.

Tagasi üles