Videomängud on oma olemuselt ja mõjult väga isiklikud kogemused. See tuleneb nende interaktiivsusest, mistõttu iga mängukogemus võib eelmisest tohutult erineda, vastavalt sellele, milliseid otsuseid me mängusiseselt vastu võtame. See on ka üks suurimaid erinevusi võrreldes teiste meelelahutuslike vormidega, kirjanduse ja filmiga. Sellest tulenevalt tunneb igaüks, et just see, kuidas tema mängudest aru saab ja mida õigeks peab, on ka see kõige õigem tõde.
MängudeÖÖ peakorraldaja Andri Allas
Aga alustame algusest. Miks sai üldse MängudeÖÖd korraldama hakatud?
Detailsemalt sai sellest kirjutatud Elu24-le antud intervjuus, kuid lühidalt kokku võttes ajendas seda tegema soov pakkuda minu ja mu tolleaegsele sõpruskonnale huvitavat ja meelelahutuslikku öö veetmise võimalust.
Algne formaat sai välja töötatud just enda isiklikke eelistusi arvesse võttes ning – mis vast isegi kõige tähtsam – kogu üritus sai omale 18+ vanusepiirangu. Miks? Kõige lihtsam on sellele vastata nii – me tahtsime korraldada videomängude pidu, mis meenutab pigem klubiüritust kui võrgupidu. Alaealistele ei olnud selles plaanis lihtsalt kohta.
Ürituse kasvuga muutus ka formaat. Selleks, et saavutada suuremat külastajate arvu ning seeläbi kaasata suuremaid partnereid, tuli vanusepiirang langetada 16. eluaasta peale. See otsus ei tulnud kergelt, sest MängudeÖÖd luues sai lubatud, et see jääb täisealistele mõeldud ürituseks. Aga selleks, et miski saaks kasvada, tuleb mõelda ka teiste peale ning enda isiklikud eelistused veidi kõrvale lükata.
Sarnaselt paljudele teistele videomänguajakirjanikele olen ka mina külastanud mitmeid rahvusvahelisi mänguüritusi, neist lähimaks Helsingis toimunud DigiExpo, kus peeti väga rangelt kinni erinevatest vanusepiirangutest.
Üritusele endale sissepääs oli küll vanusepiiranguta, kuid kõik mängud, mille PEGI näitaja oli kuidagi kõrgem, olid ära eraldatud kinniste aladega ning sinna sisenemisel küsiti dokumenti. Soome saab sellist olukorda endale lubada, kuna sealne mängukultuur on Eestist mitu taset kõrgemal.
Lihtsaks näiteks võib tuua minu imestuse, kui 2009. aastat Helsingit külastades nägin esmakordselt linnapildis suuri videomängude reklaame. Eestis ei ole me siiani sellisele tasemele jõudnud.
§ 25. Vägivalda õhutava ja pornograafilise sisuga esemete levitamise keeld
Lastekaitseseaduse § 25 sätestab, et lastele julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestite ning esemete tootmine, demonstreerimine ja levitamine on keelatud. Lastekaitseseadus sätestab ka seda, et Eesti Vabariigi seaduse järgi on laps iga inimene, kel vanust vähem kui 18 eluaastat.
Kuidas aga defineerida, mis õhutab julmust ja vägivalda, antud seadus ei seleta. Samuti ei ole seal juttu videomängudest. Kui mängude vanusepiirang tundub olevat väga hall ala, tuleb pöörata oma pilgud süsteemi poole, mis on toimiv ja seadustega piiratud – Eesti kinod ning seal olevad filmid.
Väga harva on näha olnud alla 16- või 18-aastastele keelatud filme.
Näiteks ei ole Cinamoni vanusepiirangus üldse alla 18-aastastele keelatud loetelu. Küll aga tuuakse seal välja, et vanusepiirang on levitajate poolt määratud, kes on filmi algusest lõpuni ära vaadanud ning sellest oma järeldused teinud.
Aga läheneme filmide puhul konkreetsemalt. Gaspar Noé „Enter the Void“ sai omale vanusepiiranguks 16+, kuigi see on täis nii seksi, narkomaaniat kui ka vägivalda. Aga kui palju seksi? Ühel hetkel on kaamera suunatud naise sisemusest tupe avause poole, millest tungib sisse suguti pea. Ja see on alla 16-aastastele mittesoovitatav.
Hetkel kehtiv lastekaitsesadus on vastu võetud 2014. aastal.
Aastal 2004. avaldas Eesti Ekspress artikli „Mõrv kui meelelahutus“, mis räägib videomängude vägivaldsusest ning sellega seonduvalt loomulikult ka vanusepiirangutest. Artiklit kommenteeris Kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakonna tolleaegne nõunik Riina Valvere öeldes, et videomängude kaasamine lastekaitseseadusesse pole tollel hetkel plaanis. Samas Sotsiaalministeeriumi toonane pressiesindaja Kati Ellandi lisas, et on plaan kutsuda kokku uue lastekaitseseaduse koostamise töögrupp, mis hakkab sisaldama ka vägivaldsete videomängude punkti. 13 aasta jooksul seda juhtunud ei ole.
Euroopas kehtiv PEGI vanusepiirang
Kuna ülejäänud maailm on Eestist videomängude kultuurilise arengu osas mitu sammu ees, siis loomulikult on mujal võetud kasutusele teatavad piirangud ja regulatsioonid. Peamiselt kasutatakse kahte märgist: PEGI Euroopas ja ESRB Ühendriikides. Seega Eestis müüdavatelt videomängudelt võib leida PEGI märgise, mis sätestab, millisele vanusele mäng mõeldud on.
Siiski on tegemist pelgalt informatiivse märgisega, sest ei ole ühtki kohalikku seadust, mis keelaks kindlat mängu teatud vanusegrupile müüa. Seega on see info mõeldud pigem lapsevanematele, kes ise ei ole kursis videomängudega ning nende sisuga – lapsed teavad niikuinii, mida nad mängida tahavad, lastevanemate ülesanne on otsustada, kas nad soetavad mängu või mitte.
MängudeÖÖ ja 16+
Aga miks siis ikkagi on MängudeÖÖ 16+ üritus, kui otseselt ükski seadus videomänge kohalikul tasandil ei reguleeri ning PEGI on soovituslik?
Siin tulevadki mängu teised põhimõtted, mis sarnanevad oma olemuselt just sellele, kuidas lapsevanem peab otsustama, kas ta laps mängib antud mängu või mitte. MängudeÖÖ on algusest peale olnud pigem noortele täiskasvanutele suunatud üritus, kus on suur rõhk meelelahutusel ja omavahelisel suhtlusel.
MängudeÖÖ on koht, kus visuaalkultuurist huvitunud tulevad kokku, sotsialiseeruvad, mängivad koos videomänge ning ka võistlevad nendes. Järjest enam hakkab antud üritus ka seda päriselt meenutama. Nagu varasemalt mitu korda öeldud, on Eesti oma mängukultuurist muu maailmaga võrreldes mitu sammu maas, seda ka suhtumise poolest.
Eestis peetakse videomänge siiani laste ajaraiskamiseks ning mitte selleks, mis videomängud päriselt on või mille suunas nad liiguvad. MängudeÖÖ on oma kontseptsiooni tõttu see üritus, kus lastel ja „videomängude peale aja raiskamisel“ ei ole kohta. Siin suhtutakse videomängudesse täie tõsidusega... mitte et MängudeÖÖ oleks tõsine üritus, vastupidi! MängudeÖÖ on videomängupidu!
Kui sellest põhjendusest veel vähe, siis toome teise võrdluse.
Nagu ka lapsevanem peab otsustama, kas, mida ja millal tema laps mängib, nii otsustavad MängudeÖÖ korraldajad, keda saab samastada antud ürituse kontekstis lapsevanemaga, et alla 16 aasta vanused inimesed ei tohi kahjuks MängudeÖÖle mängima tulla.