Sten ja Martin Level1-st üritasid lõõgastuda Ubisofti uue tulistamismängu Ghost Recon Wildlansi poolt pakutavas eksootiliselt kaunis Boliivias. Nagu reiside puhul ikka, tekkis tahtmine oma mõtteid kirja teel esitada.
MÄNGUDE ÖÖ/ Ghost Recon Wildlands ehk kaks kanget Boliivias
28. märts 2017, 19:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
∗ ∗ ∗
Kallis Martin,
Loodan, et su reis Boliiviasse möödus ilma muredeta. On veider mõelda, et me mõlemad oleme taaskord samas riigis, ent ei satu üksteisega kokku. Muidugi, tegemist on meeletult suure maalapiga – ma käisin eile koos sõpradega helikopterilennul ning silmapiir näis lõputuna. Boliivia tundub olevat mitmekülgne riik, sest ühte suunda jäid lopsakad metsad, teises kõrgusid aga lumised mäed. Mõnus on tsivilisatsioonist ja suures linnakärast eemal olla. Meie majutuspaiga õuel jalutavad ringi kanad ja kitsed, taamale jääb põld, sellel askeldavad inimesed ja punane traktor. See on vaid väike osa riigist, mille tahaksin üksipulgi ja otsast-otsani läbi rännata!
Sinu parim sõber,
Sten
Hea Sten,
Rõõm kuulda, et su lähetus päikeselisse Boliiviasse on niivõrd nauditav. Tegu on maalilise riigiga, kuhu sooviksin kunagi hea meelega naasta. Kui üldse midagi kritiseerida, siis ainult ülibrutaalset narkokartelli, mis surmaähvardusel tervet elanikkonda enda raudse rusika all hoiab. Ja kraanivett poleks ka pidanud jooma, kõhu teeb hellaks.
Sõda kõikehõlmava kriminaalse sündikaadiga pole kellegi ideaalne puhkus, kuid mul aitas selleks valmistuda varajane ringkäik TripAdvisoris (hotellides ära seepe puutu, need on inimestest tehtud!) ning sobiva seltskonna ja varustuse valimine. Otsustasin reisisellideks võtta vennad Kummitused, kolm üliefektiivseks tapamasinaks treenitud vana semu, kellega juba noorte nagadena olime mata tunnis plikasid taktikaliselt sünkroniseeritud tatikuulidega pommitanud. Olles nõu pidanud, otsustasime oma reisikottides päikesekreemi ja ujukate vahel ruumi teha ka püstolile, paarile automaadile, mõnele snaiprile ja sõrmkübaratäiele Semtexile. Kes teab, äkki läheb vaja!
Kohale jõudes hakkasid asjad kohe viltu vedama. Esimesed päevad veetsime mööda mõnusalt troopilist Itacua provintsi ringi kruiisides ja kohalikega suheldes. Ma loodan, et sul läks paremini, kuid meid ootas selles soojas riigis külm vastuvõtt. Sõbralikult avatud uste asemel avati meie pihta hoopis tuli, mistõttu pidime palmi all lesimise asemel tegelema kartelligängsterite ridade harvendamisega. Mitte, et see oleks olnud ülemäära keeruline – pätte langes nagu loogu ja meiega ei juhtunudki suurt midagi. Pikapeale võib see lihtsalt tüütult monotoonseks muutuda, aga uues kohas tahaks ikka uusi asju proovida!
Loodan sinust peatselt uuesti kuulda!
Kõike paremat,
Martin
Kallis sõber,
Ma südamest loodan, et see kiri jõuab sinuni. Peagi peale seda, kui sinu kogemused kohalike kriminaalidega minuni jõudsid, sattusime ka meie kurjamite huviorbiiti. Oma puhkust alustades poleks ma osanud uneski näha, et Boliivia võib jääda minu elu viimaseks sihtpunktiks. Kükitan hetkel ühes väikese küla nukraimas hurtsikus, mille seinad vaevu püsti püsivad ning katuses on rohkem auke kui mu reisikaaslaste üleriietes (hämmastav, et ükski neist veel hinge pole heitnud). Erinevalt sinust ei ole mul oma vastleitud sõpradega pikka ühist minevikku, kuid üheskoos kurjamite vastu sõdimine ühendab inimesi. Tunnen, justkui oleksin neid teadnud terve oma elu!
Kellega aga suhted just kõige soojemad pole, on kohalikud vabadusvõitlejad. Olgugi, et teoreetiliselt peaksid nad vajadusel mu seljatagust katma, olen lausa mitmel korral nendega kähmlusesse asunud. Või pigem, nemad on minuga kähmlusesse asunud ning mina pole midagi vastu suutnud panna... Ühel korral imetlesin nende autol asetsevat kuulipildujat liiga lähedalt ning juba järgmisel hetkel lõi mul silm eest mustaks. Hiljem ärkasin teepervel, rohesärklased olid aga tusaselt ära sõitnud.
Loodan, et see ei jää meie viimaseks vestluseks…
Südames sinuga,
Sten
Tere Sten,
Kuigi mul on kahju kuulda, et ka sinu kohtumised kohalikega osutusid plahvatuslikeks, ei ole ma üllatunud. Tundub nagu oleks siin kõigil sõrm päästikuga kokku kasvanud – isegi mõnest üksikust onnist pole võimalik mööda sõita, ilma et keegi jälle meie poole kuulirahe teele saadaks. On hämmastav, et inimesed võivad elada paarist lauajupist kokku klopsitud muldpõrandaga hütis ja samal ajal omada nii palju püssirohtu, et pool provintsi õhku lasta. Kui elukeskonna arendamisele kulutataks sama palju ressursse kui relvastuse kokkuostmisele, oleks Boliivia kõige õnnelikum riik maailmas.
Vennad Kummitused on kasulikud, aga igavad reisikaaslased. Kui on tarvis väikelinnatäis kartelligängstereid teise ilma läkitada, on poisid pikema jututa platsis – kuulid vihisevad, granaadid pauguvad ja kõik on tip-top. Aga rahulikematel momentidel saab kohe selgeks, et tegu on ehtsate eesti meestega. Ühtegi sõna ei öelda, surmtõsised silmad vahivad ainult ettepoole ja initsiatiivi ka võtta ei taheta, sörgitakse ainult mulle järele. Autos valitseb alati piinlikult ebamugav vaikus ja kui raadiost ei kostuks kohaliku DJ jutuvada, oleks olukord väljakannatamatu. Muide, plaadikeerutaja kõlab pagana tuttavalt. Ma arvan, et kui ma paar aastat tagasi Himaalajas kohalikku diktatuuri kukutamas käisin, kuulasin raadiost sama meest.
Ja ma olen nõus – vabadusvõitlejad on tõesti kummalised. Kuidas on võimalik olla põrandaalune gerilja ja samal ajal näha välja nagu Bob Marley sõnumist totaalselt valesti aru saanud hipi, kes kontserdile pläru asemel automaadi kaasa toob? Võib-olla ei peaks salajane vabadussõdalane olema kõige märgatavam vennike terves provintsis? Vennad Kummitused ei kiida igatahes heaks ja näksivad tusases vaikuses kaaperdatud kopteri varjus Saaremaa juustu.
Homme lähme vaatame ühte külakirikut, sõidame ringi ja tõenäoliselt laseme veel inimesi maha. Loodan, et sul on ilm hea.
Peatse kuulmiseni,
Martin
Austatud Martin,
Ma enam ei mäleta seda päeva, mil mu tald esimest korda Boliivia pinnale astus. Päevad sulanduvad kokku ning igaüks neist on püssirohu lõhnaga. Riided, millesse on tekkinud kuulisuurused õhuaugud, on kaetud kohaliku narkokartelli liikmete verega, ent ma olen kaotanud oskuse sellest hoolida. Tundub, et ka minu seltsilised on lõputuna näivatest tapatalgutest väsinud – suutsin eile käevääratuse tõttu teelt välja sõita, kuid meie mäest alla piruette tegev auto jäi sellest hoolimata vaikseks. Keegi meist ei avanud suud, et lasta kõlada hirmukisal või pobiseda habemesse viimased palved taevaisale. Ju siis olime valmis selleks lõpuks, mis meid ühel või teisel hetkel ees ootab. Mida muud ongi meil taolise rännaku puhul loota…
Tõenäoliselt jääb see minu viimaseks kirjaks. Paber on ka otsakorral.
Hoia end,
Sten
Sten,
Oled sa kunagi näinud filmi „Igavene küünlapäev“? Seda, kus Bill Murray elab ühte ja sama päeva läbi ikka uuesti ja uuesti? Mul on tunne, et ma olen selles filmis. Ma ei pääse siit riigist enam kunagi.
Eilne õhtu lõppes nagu kõik varasemadki. Päästsime paar hipigeriljat, kõmmutasime linnatäie gängstereid auguliseks, sõime Kummitustega piinlikus vaikuses kama ja kohukest ning kuulasime sajandat korda neid samu kolme repliiki, mida raadio DJ öelda oskab. Kõik see tehtud, heitsime magama. Tähendab, ainult mina läksin puhkama, sest vennad Kummitused ei maga. Nad lihtsalt seisavad haudvaikuses terve öö täisvarustuses ja relvastatult mu voodi kõrval kuni mina magan, et siis hommikul kohe liikuma hakata. Alguses oli veidi kummaline, aga poisid on siiski treenitud sõdurid, ju siis nii asjad käivadki.
Ma ei maganud hästi. Terve öö nägin õudusunenägusid kõige kohutavamatest asjadest, kuid kõige muu keskel kerkis esile üks fraas, mis ei kadunud mu silme eest hetkekski. Save file corrupted. Alles hommikul palehigis ärgates sain aru selle sõnumi kohutavatest tähendusest! Ma ei olnud enam samas kohas, kus uinusin. Ma olin tagasi alguses!
Kui silmad avasin, leidsin ennast samast helikopterist, mis meid esimesel päeval sellesse neetud riiki tõi. Mu ümber olid täpselt samad inimesed, kes rääkisid täpselt sama juttu. See tore CIA neiu seletas meile uuesti, kuidas Boliivias on asjad narkootikumidega veidi nihu; Kummitused kuulasid stoilises vaikuses taaskord, mis neid ees ootab. Kõik oli täpselt sama! Mind valdas paanika ja ma üritasin neile seletada, et me oleme juba varem siin olnud, et kõik see on juba juhtunud! Kuid nad ainult naersid. Keegi ei kuulanud mind.
Ja siin me nüüd oleme, esmakordselt teist korda Boliiviasse saabumas. Keegi teine ei tundu mõistvat, mis on juhtunud. Nende jaoks on see kõik uus. See jääb ka minu viimaseks kirjaks sulle, kallis sõber. Või on sinu jaoks see mu esimene kiri? Või äkki olen ma seda kirja juba sulle tuhat korda saatnud ning see pole esimene kord, mil minuga midagi sellist juhtub? Ma ei tea enam. Ma lihtsalt ei tea.
Pean nüüd minema. Me maandume kohe Itacuas. Jälle.
Jällenägemiseni tulevikus,
Martin
Autorid: Martin Liivand ja Sten Kohlmann, Level1