Jüri Nael: väga lihtne on inimesi lahterdada ning klassidesse jagada
26. märts 2017, 11:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna hommikul oli «Hommik Anuga» saate üheks külaliseks end Eesti ning Londoni vahel jagav EMTA lavakunstikooli õppejõud Jüri Nael, kes rääkis nii tantsust, ühiskonnas valitsevast kui oma lapsepõlvest.
Jüri tunnistab, et on tänaseks liikunud tantsu pealt üle füüsilisele teatrile ning töötab nii tantsijate, näitlejate kui lavastajatega.
Londonisse läks Jüri kaheksa aastat tagasi õppima. Ta alustas Inglise Kuninglikus Draamakunsti Akadeemias on teistkordset magistrikraadi ning aasta peale lõpetamist kutsuti ta oma kooli tagasi, seekord juba õpetama. «Sain Eestis kõik proovitud, mille vastu mul huvi oli. Tahtsin end uuesti proovile panna. Siin tekkis mul mugavustsoon, ma ei arenenud enam edasi. Tundsin, et mandun ning hing muutub kurvaks. Lisaks teadsin, et maailmas on veel nii palju asju, mida sooviksin õppida ja nii olengi tänaseks juba kaheksa aastat Eestist eemal olnud».
Lisaks õpingutele Inglise Kuninglikus Draamakunsti Akadeemias sattus Jüri läbi endaga juhtunud õnnetuse õppima ka Tai massaaži. «Libisesin koolis trepi peal ning tõmbasin selja ära,» räägib Jüri, kuidas ta massaaži juurde sattus. «Mul oli massaažist seljavigastuse juures tõesti abi ja kui salongist välja astusin, mõtlesin, et miks mina ei võiks midagi sellist osata». Tänaseks on Jüri õppinud ka spordimassaaži ning käib end iga-aastaselt Tais täiendamas. Londonis on tal ka kodune salong, kus abivajajad tema juures käia saavad.
Oma lapsepõlvest rääkides tunnistab mees, et nende peres olid alkoholiprobleemid ning tema jaoks oli pidev pidu normaalsus. «Ma ei tundnud midagi muud, see oligi minu jaoks normaalne. Nii ma siis istusin samal ajal kapi otsas ja voolisin endale plastiliinist oma fantaasiamaailma,» meenutab Jüri. Samas aga tunnistab ta, et vaatamata kõigele ei tundnud ta kunagi, et tema vanemad temast ei hooliks: «Mul ei ole neile midagi ette heita. Ma ei tundnud kunagi, et nad mind ei armastaks».
Küsimusele, mida Jüril inimestele soovitada oleks, on vastus lihtne, et nad oleksid õnnelikud. «Õnnelik olla on tervislik. Räägime üksteisega ning kuulame seda, mida meie kaaslastel öelda on,» on mehe sõnum. «Me lahterdame inimesi. Jagame üksteist klassidesse ja subkultuuridesse. Väga lihtne on teistsugused inimesed endast eemale tõugata,» nendib Nael ning lisab, et pinge ja vaev on väsitavad ning teevad meid õnnetuks.