Vene kindralleitnantil ei õnnestunud nõukogude korda hävitada

Nõukogude kindralleitnant  Andrei Vlassov läks sakslaste poolele üle ja aitas neil luua Venemaa Vabastusarmee (ROA), mille eesmärgiks oli Nõukogude Liit kommunistlikust diktatuurist vabastamine. Vlassovi armee oli sunnitud liitlastele kapituleeruma ja Vlassov anti Nõukogude Liidule välja ning ta poodi riigireetmise eest 1946. aastal üles.

Soome ajaloolane Carl-Frederik Geust kirjutas raamatu «Vlassovi armee», milles ta räägib nõukogude sõjavangidest sõdurite armeest, edastab iltasanomat.fi.

Kindralleitnant Vlassov sai sõja alguses Moskva kaitsmise eest sõjakangelaseks, kuid kui ta üritas 1942. aastal murda Leningradi blokaadi, langes ta koos paljude kaasvõitlejatega saksalaste kätte. Ei ole selge, kas Vlassov läks sakslaste poole kohe üle või alles pärast mõnda aega sõjavangis olemist.

Ajalooandmetest on teada seda, et ta kohtus baltisakslasest kapteni Wilfried Strik-Strikfeldtiga, kes tahtis luua Venemaa vabastusarmee, et selle abil kukuda Nõukogude Liidu kommunistlik valitsus.

Vlassovile teatati, et ta saab oma aluvusse sõjavangidest koosnevad üksused, kuid alguses tal sõdureid ei olnud.

Vlassov oli veendunud, et nõukogude elanikkond ja sõjaväelased tervitavad nõukogude valitsuse kukutamist kui Saksamaa tunnistab uut Venemaad. 

1943. aasta kevadel kirjutas Vlassov kommunismivastase lendlehe «Smolenski kuulutus», mida lennukitelt visati Nõukogude Liidu territooriumile.

Natsid kasutasid Vlassovit ära oma propaganda teenistuses, alles 1944. aastal, mil Saksamaa oli sõda kaotamas, andis Heinrich Himmler ametliku loa luua Vlassovi juhitav üksus. Hitler samas kartis, et Vlassovil õnnestub nõukogude kord hävitada ja uus Venemaa luua.

Normandia dessandis 1944. aastal osalenud USA ja Briti sõdureid hämmastas, et sakslastest sõdurite seas oli ka venelasi.

Geusti sõnul ei usaldanud sakslased nende poole üle tulnud nõukogude sõdureid ja Adolf Hitler pidas neid «alamrassiks» Näiteks ühes sõjalises operatsioonis saadeti ROA langevarjurid Komisse, kuid missioon võttis uue suuna, kui venelased tapsid oma juhi ja andsid end Nõukogude Liidu armee kätte.

Ametlikult oli Vlassovil rohkem kui 120 000 mehest koosnenud üksus, tanke, kuulipilujaid ja lennukeid, kuid tal ei õnnestunud neid eriti  kasutada. Vlassovi armee ainus lahing Punaarmeega toimus 1945. aasta veebruaris Odra jõe juures, kus ROA pidi taganema.

Vlassov sai siis käsu pöörata koos Tšehhi vastupanuliikumisega relvad sakslaste vastu, see läks ajalukku Praha ülestõusuna. Vlassov keeldus alguses, kuid siis nõustus. Arvatakse, et ta tahtis sellega lääneliitlaste poolehoidu saada.

Hiljem hakkasid Tšehhi partisanid Vlassovi armee liikmeid arreteerima, et nad nõukogude võimudele anda ning Vlassovile pakuti võimalust põgeneda Hispaaniasse, kuid ta keeldus sellest, kuna ei tahtnud oma mehi maha jätta. 

ROA kapituleerus lääneliitlastele 10. mail 1945. Ameeriklased andsid Vlassovi Nõukogude Liidule välja ja ta hukati 1. augustil  1946 Moskva Ljubljanka vanglas poomise läbi. Sama saatus tabas veel 11 ROA juhti.

Geusti teatel oli Vlassovi sõduritel seos Soomega, kommunistist siseminister Yrjö Leino andis Soomes olnud nõukogude sõdurid 1945. aastal Nõukogude Liidule välja. Leino sattus kriitika alla, et osadel väljaantutel oli Soome kodakondsus.

Väljaandmise põhjuseks peetakse asjaolu, et need mehed olid seotud Vlassovi ROA armeega. Juhtumiga seostatakse ka 1920. aastatel Nõukogude Liidust Soome põgenenud Boris Bažanovit, kes kunagi kuulus Stalini lähikonda.

1944. aastal kirjutas Bažanov kindral Mannerheimile kirja, milles teatas, et Vlassovi üksused võiksid olla ka Soomes. Ta põhjendas, et Vene tsaariarmee kindral ehk Mannerheim peaks neile paremini sobima kui saksa ohvitserid. Mannerheimile see idee ei meeldinud, sest ta teadis, et tegemist on sõjavangidega, kelle moraal on madal.

USA-s New Yorgi osariigis Nanuetis on kindral Vlassovile ja Venemaa Vabastusarmeele pühendatud monument, kus igal aastal Vlassovi hukkamise päeval, 1. augustil teda ja teisi ROA liikmeid mälestatakse.