Kuidas viiking Eirikr Punane meelitas uusasunikud Gröönimaale
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
22. märts 2017, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/22/6478671t1hcb9c.jpg)
Gröönimaa (Greenland), mis asub Atlandi ookeanis ja Põhja-Jäämeres, jäädes Kanada rannikust kirdesse, on suurepärane saar, kuid mitte selline nagu nime järgi arvata võiks, sest suurem osa saarest on kaetud jää ja lumega.
Messagetoeagle.com ja Wikipedia teatel olevat Gröönimaale nime andnud Islandi viiking Eirikr Punane, kes saare koloniseeris.
/nginx/o/2017/03/22/6478671t1hcb9c.jpg)
Maailma suurimal saarel Gröönimaal on palju jäämägesid, polaaröö, virmalised ning ebatavalised taimed ja loomad. Kui Gröönimaa lõuna- ja lääneosa osa kitsast riba saab tõesti «roheliseks» nimetada, siis põhjaosa mitte. Temperatuur on saarel väga varieeruv, sõltudes nii aastaajast kui asukohast. Kuna Gröönimaal on niiskust vähe, siis tundub suvi soojem, kui see tegelikult on.
Viiking Eirikr Punane rajas 10. sajandil Gröönimaale asulaid, kaasa arvatud sealse «pealinna» Brattalidi ja oli juht.
Kaaslaste tapmiste tõttu lindpriiks kuulutatud Eirikr Punane seilas mitmeid kordi Islandi ja Gröönimaa vahet, meelitades endaga liituma uusasunikke. Legendi kohaselt sõnas Eirikr kaaslastele, et tegemist on lausa «paradiisiga», leebe kliimaga saarega, kus on meres palju kalu, on metsa ja põllumaid. Kliimateadlaste sõnul oligi siis seal kliima leebem ja sealsed rohumaad olid lopsakamad kui Islandil.
Rohkem kui 500 Islandil elavat viikingit oli nõus Gröönimaale seilama ja seal elama hakkama, kuid osa neist ei jõudnud sinna, vaid hukkusid meresõidul. 25 teele asunud viikingilaevast jõudis Gröönimaale 14.
Merel ellu jäänud rajasid saarele mitmeid asulaid, nad tegelesid kalapüügiga, jahtisid metsloomi ja harisid põldu. Viikingid puutusid kokku nii Dorseti kultuuri kui hilisema Thule kultuuri esindajatega. Hoolimata valedest, et Gröönimaa on «paradiis», saavutas Eirikr Punane oma eesmärgi ja saar sai viikingikolooniad.
Skandinaavlased elasid Gröönimaal kuni 15. sajandini, mil asustused hääbusid. Kliimateadlaste andmetel mängis selles rolli kliima jahenemine, tuues kaasa ikaldusi ja kokkupõrkeid inuittidega, kes saart enda omaks pidasid.
Ajaloolaste sõnul oli Eirikr Punane tänapäeva mõistes hea müügi- ja reklaamimees, sest suutis kaaslasi meelitada, et ta unistus uusasulatest teoks saaks.
Kuid viikingid ei olnud esimesed elanikud sellel saarel, vaid enne neid elasid karmides jäistes tingimustes paleoeskimod. Uuringud on näidanud, et 2500 – 800 eKr oli Gröönimaa lõuna- ja lääneosas Saqqaqi kultuur, mis ootamatult kadus. Pärast seda tekkis Lääne-Gröönimaale varajane Dorseti kultuur ja saare põhjaossa veel üks eskimote kultuur, teadusliku nimetusega Independence II.
13. sajandil tekkis Põhja-Ameerikast Gröönimaale saabunud inuittide Thule kultuur, mis levis peaaegu kogu saarel, välja arvatud põhjaalad. Selle esindajad tegelesid kalapüügi, hülge- ja põhjapõtrade küttimisega, korjati marju ja seeni. Tööriistad ja relvad valmistati puust või loomaluudest, natuke oli ka rauda, mida inuitid leidsid viikingite ja skandinaavlaste poolt mahajäetud asulatest.
Gröönimaa nimi inuittide keeles on Kalaallit Nunaat, mis tõlks tähendab «Kalalliti maad». Kalaalliti on iidne inuittide hõim, nad elavad saare lääneosas.