Kerli Kõiv: ma nägin juba kümne-aastaselt välja nagu prostituut

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Elu24 Live stuudios käis külas Kerli Kõiv ning kampaania «Elu võimalus» võitja Charlie. Kerli jagas noortele muusikutele ohtralt ka häid nippe ja kogemusi suureks murranguks Maarjamaa muusikaskenel.

Kerli: mul on tegelikult kahju, et ma ei käinud muusikakoolis nagu ema tahtis. Käisin ainult viis aastat, aga oleks pidanud käima kauem, et teemasse sügavuti minna. Aga siis ei osanud kahjuks hinnata neid asju. Aga nüüd olen läinud muude asjade ehk muusikaprogrammidega sügavuti ja siin ma täna olen, saan suurepäraselt hakkama!

Kuidas sa suutsid nii väikeses kohas nagu Elva oma tiibu sirutada?

Kerli: Ma nägin juba kümne-aastaselt välja nagu prostituut. Mul olid mingi säärsaapad, mis ma olin emalt välja pressinud. Siis olin humanitaarabist saanud mingisuguse hõbejope, keegi oli ilmselt Rootsist saatnud ja see oli sinna abisse ära eksinud.

Silmalainer oli mul juba kümneselt samasugune nagu täna, sest üks vene lits meie linnas joonistas endale selliseid silmi ja ma mõtlesin, et lõpp ilus on. Ja loomulikult ma tegin ka endale. Isegi juuksed olid tagumikuni ja valged. Rinnad veel ei kasvanud, aga juba oli selles mõttes... I owned the town!

Sa ei kujuta ettegi, kuidas õpetajad mind vihkasid ja kuidas mind kiusati! Ja sellepärast ongi, et kui mult küsitakse, et kas ma ei tahaks olla veel laps, siis ütlen, et ma vihkan seda aega. Kogu aeg pead jälgima mingeid mõttetuid reegleid! Voodis ei või süüa, öösel ei või klaverit mängida..., mitte midagi ei võinud teha. Täiesti mõttetu elu. Ma ei suutnud ära oodata, et saaks oma enda reegleid hakata kehtestama.

Ma seisin kodus peegli ees ja mõtlesin, et kurat, ma murran siit välja! Kurat, ma lähen! 16-aastaselt otsustasin, et ma ei lähe enam kooli. Ma teadsin, et tahan muusikat teha ja ma ei lähe sinna füüsika tundi oma aega raiskama.

See võttis päris kaua aega, et mu pere ka sellest aru saaks. Tülid olid kodus ikka päris rajud. Ema tuli koju ja küsis, miks sa koolis ei käinud ja mis tegid siin. Ütlesin, et muusikat kirjutasin. Tema vastu, et ah midagi ei teinud jah... MA KIRJUTASIN MUUSIKAT!!!

Emadele ütleksin siinkohal, et võtke vabalt! Uus põlvkond on alati targem ja nad tulevad meid õpetama ja meile näitama, kuidas tuleb elada. Ega kõigil polegi antud üks tee käia. Ole oma lapsele toetav, aga lase tal ka olla ja käia oma enda teed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles