President Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese vastuvõtule oli kutsutud ka poliitik Heimar Lenk, kes viibis aga samal ajal Lõuna-Eestis. Lenki häirib, et presidendi vastuvõtul võistlevad omavahel moefirmad ja moeloojad.
Lenk: mina selle pingviinide paraadi poolt enam ei ole
25. veebruar 2011, 17:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kus teie eile Eesti vabariigi 93. sünnipäeva tähistasite?
Olin Põlvamaal ja Võrumaal, tähistasin kohaliku rahvaga.
Miks te president Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese vastuvõtule ei läinud?
Esiteks, kuna on valimiskampaania ja teiseks see, et president ütles kampaania käigus välja, et Keskerakond temale ei meeldi ja Keskerakonda tema võimu juurde ei lase. Kui niimoodi on öeldud, siis ma mõtlesin, et olen rahva seas hoopis.
Mina selle pingviinide paraadi poolt enam ei ole. Kui Arnold Rüütel oli president, siis oli ka meedia samal meelel, et see peaks ära jääma. Nüüd, kui tuli uus president, siis suhtutakse jälle väga hästi sellesse vastuvõttu. Ma võib-olla ei teeks seda nii laialt, teeksin välisdiplomaatidele, kitsamale ringkonnale. See on saanud täielikult vaatemänguks, mida telekast vaadatakse nagu mõnda etendust.
Mind häirib üks moment, et enam ei võistle kleidid, vaid moefirmad ja -loojad omavahel. Oleneb sellest, kelle juures sa kleidi tellid, siis on sul ka edu kindlustatud. Kui sa lähed kellegi kolmanda juurde tellima, siis sind mõistetakse hukka. Igal naisel on vabadus olla ükskõik millises kleidis oma maitse kohaselt.
Samuti häirib mind see, et riietuse mahategemisega minnakse liiga isiklikuks. Olen varem ise Toompeal pärast aastapäeva pidustusi näinud, kuidas naised teisel päeval nutsid, kuna neid oli kohutavalt solvatud.
Kuidas kommenteerite president Toomas Hendrik Ilvese vabariigi aastapäeva kõnet?
Ma ei saa aru, kuidas president saab öelda, et hakkame sallivamaks, kas me siis siiamaani pole olnud?
«Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus...»
Kui me pole tuhande aasta jooksul saanud hoolivaks, kuidas siis nüüd kahekümne aasta jooksul saame?
«Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii – et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse...»
Nii ütles president riigi sünnipäeva kõnes. Kas me siis seni pole ennast usaldanud? Kas me laulva revolutsiooni ja Balti keti ajal ei usaldanud iseennast? Kas me siis seni pole uskunud kaaskodanikesse?