Fitnessistaar Evelin Ainomäe blogi: ka ilusal inimesel võib ootamatult kass peale tulla...
16. november 2016, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie särtsaka bikiinifitnessistaari Evelin Ainomäe hoogne blogi jätkub!
Isadepäeva hommik. Väljas on pilvine ja hall. Ja kuigi maas on lumi, ei suuda ma sellist ilma üldse nautida. Kohutav! Tahaksin nii päikest! Olen inimene, kes saab energiat ja jõudu vaid päikesest. Hall novembrikuu on mulle üks raskemaid.
Ja täna on pühapäev ja muuhulgas isadepäev ning õnneks lähen varsti isadepäeva lõunale. Ja söömata ma seal juba ei jää! Ema on juba harjunud, et peab valmistama mulle erimenüü. Seekord lubati suurt valikut aurutatud köögivilju ja üllatus, üllatus – ikka minu lemmikut kanafileed! Ise ka imestan, et mul teatud toiduainetest ikka veel kõrini ei saa. Õde lubas koogi teha, aga selle pean küll vahele jätma. Õnn, et kookidest ei tunne ma endiselt puudust ja ma ei armasta neid isegi mitte võistlusperioodi välisel ajal.
Aga tegelikult on jäänud mul dieediperioodi lõpuni vaid kolm nädalat ja aeg lendab. Ja kolme nädala pärast istun juba lennukis, teel Dominikaani Vabariiki, fitnessi MMile.
Mis siis sellel nädalal plaanis on? Ikka töö, trenn, söök ja hulganisti ettevalmistusi võistluseks.
Esmalt siis trenniplaanidest:
Olen ka varem kirjutanud oma keha omapäradest. Keha on mul äärmiselt tugev ja koormusele vastupidav. Sundida oma keha rasva põletama on muutunud väga keeruliseks. Keha oleks nagu kade seda viimast rasva loovutama ja eks siin mängib oma rolli ka aastaaeg – loomulik keharütm sooviks just praegu veidi rohkem rasva talletada, et külmad ilmad kenasti üle elada. Ometi pean kuidagi selle võimatuna näiva missiooniga hakkama saama.
Minu trennid on praegu sellised, et nii mõnigi mees vaatab ja imestab
Proovisin viimasel nädalal oma keha šokeerida: tegin kahetunniseid jõusaalitrenne eri piirkondadele. Tegin palju kordusi, palju seeriaid, vahetasin raskusi ja andsin korralikult vatti. Tulemus peale kaht tundi, mil lihased lõpuks korralikult ära väsisid – 400 kilokalorit maksimaalselt! Seda on ülivähe! Ja järgmisel päeval pole lihased üldse kanged ega valusad, no kuidas ometi nii?
Pean iga päev kulutama trennis vähemalt 500 kilokalorit ja sööma vähe. Nii vähe, et oleksin kaloridefitsiidis, st tarbiksin vähem, kui kulutan, et suudaksin oma keha veelgi takka sundida ning rasvaprotsenti alandada. Vahel küsin endalt, kas see, et kogu värk mulle nii keeruline on, on keha viis näidata, et rohkem pole vaja. Aga lava jaoks ju on vägagi ja kohtunikele meeldiks see ka kindlasti.
Tahaks algaval nädalal viia sisse kahe trenniga päevarütmi – hommikul kell 7 ja õhtul pärast tööd taas. Kui ma seda vaid suudaks!
Tahaksin hommikuses trennis keskenduda lihastreeningule ja õhtul kardiole ehk rasvapõletusele. Kuid praegusel pimedal aastaajal kell 7 trennis olla, on isegi minule, kes vara ärkab, äärmiselt keeruline. Õhtuti proovin sattuda nii tihti, kui võimalik spin'i trenni, see kulutab mul kaloreid kardiotrennidest enim. Võin tunniga isegi kuni 300 kalorit põletada. See on minu jaoks juba võimas etteaste! Muud plaani praegu välja mõelda ei oska. Ja kindlasti vajan, et treener juhendaks, sest jooksulindilt on viimasel ajal kiusatus väga kiiresti maha ronida.
Tuleval nädalal on seoses trenniga järgmine plaan:
Üle kahe nädala näen taas oma treenerit Otti ja eks näis, mis ta kostab ja milliseid uusi soovitusi jagab. Loodan, et saan ohtralt motivatsiooni ja positiivsust nendeks viimasteks nädalateks. Riidlemine igal juhul mulle ei mõju. See ei vii kuhugi. Vajan juhiseid ja head nõu. Ja seda peaks maailmameistrivõistluste neljanda koha omanik oskama küll! Minusugusel jõusaali- ja bikiinifitnessi harrastajal, kellest juhuslikult sai aasta jooksul tippsportlane, on siin õppida küll ja veel.
Kindlasti pean ma ka lihvima poseerimist, vajan selles osas suunamist. Eriti kardan küljepoose – need on nii keerulised ja olen veendunud, et teen midagi väga valesti. Peab olema mingi trikk või nipp, et see perfektselt välja tuleks! Aga Eesti meistrivõistlustel oli korraks tunne, et kukun kohe-kohe pikali. Tegin vist liiga intensiivse soojenduse ja nii tekkis teatud lihastel väike kramp ja no seda tunnet Dominikaanis küll kogeda ei tohiks. Parem harjutan, kas või mitu korda päevas.
Lisaks pean kindlasti võtma end taas käsile ka iluprotseduuride osas. Mitu nädalat pole selleks üldse aega jagunud. Tunnen, et olen hoolitsemata, väsinud välimuse ja olekuga. Sellel ei lase ma juhtuda! Mulle meeldib nii väga hoolitsetud nahk, juuksed, küüned ja kõik muu. See käib naiselikkusega kokku ja eriti just bikiinifitnessiga. Seega vajan juukseravi, massaaži, näohooldust ja muud nahka ja vaimu turgutavat. Ja päevitama peaks ka, et nahka Dominikaani kõrvetavaks päikeseks ette valmistada. Seal pidi tohutult kuum olema ja päiksepõletust sooviksin iga hinna eest vältida. Päikese käes lesija ei ole ma juba aastaid. Eelistan mõõdukalt kaunist ja tervet jumet.
Tegelen ühtlasi aktiivselt ka oma Dominikaani kolleegidega suhtlemisega.
Palusin neil otsida mulle seal hea meikar ja juuksur. Lisaks uurisin autojuhi võimaluse kohta ja lubasin ka ise mõnel kohalikul Babori PR üritusel kohal olla. Minu sealviibimine tuleb ju võimalikult kasulikuks muuta. Lisaks toetab mind Saksa kosmeetikabränd Babor ka pisut, et minu kulusid leevendada. Vastutasuks lubasin üle maailma nende maaletoojatega koostööd teha. Seega sujuvad ettevalmistused ka praktiliselt teisel pool maakera ja see on ülihea.
Aga mis siis eelmisel nädalal veel toimus peale hoogsa trenni
Imelikult kombel avastasin ennast televisioonist kahel korral. Eetris oli Roaldi nädalasaade ja ka iluteemaline saade Hooaeg. Mõlemas võtsin sõna. «Roaldi nädal» oli tõesti vahva, lisaks minule kajastati seal teisigi spordihulle, kes metsikult alla võtnud, maratone sõidavad ja jooksevad jne. See saade on nii inspireeriv.
Saates «Hooaeg» jagasin nahahoolduse soovitusi talviseks perioodiks ja eile kui saadet vaatasin, siis tundsin piinlikkust, et enda naha hetkel unarusse olen jätnud. Pole üldse minu moodi.
Mis mulle eelmisel nädalal kõige rohkem aga rõõmu tegi, olite teie, minu blogi jälgijad ja televaatajad!
See on uskumatu, kui palju positiivset tagasisidet ma teilt saan! Need kirjad, mis saatsite, on täis tunnustust ja positiivsust! Teie sõnad selle kohta, kuidas mind imetlete ja inspiratsiooni saate, on mulle suurim motivatsioon. Mul on nii hea meel teada, et keegi saab minu jutust mõne hea mõtte või muudab oma elu parema tervise suunas. Lisaks saan ka tagasisidet oma retseptidele Rannamõisa linnulihablogis. Kiidetakse, kui hea see Sale Cesari salat oli. Hea on teada, et ma neid retsepte niisama tühja ei kirjuta!
Ise aga avastasin ennast ükspäev mõttelt, kui teie kirju lugesin, et ilmselt tundub minu elu paljude jaoks üks suur unistus, ebareaalsus või vedamine.
Teate, see ei ole nii ja igaüks meist võib oma elus palju muuta. Tihti ka see, mida endast välja näitame ja mis välja paistab, on kaugel reaalsusest ja igapäevaelust. Kas ma valan higi ja pisaraid ka või mulistan vaid luksussviidis, sõidan limuga ringi ja naudin elu?
Tegelikkus on see, et panustan ja pingutan iga päev tohutult palju. Kõik, mida näete, on suure, kohati meeletu töö vili. See on minu soov ennast proovile panna ning oma elu muuta suunas, millest olen unistanud. Niisama ei juhtu ega tule midagi.
Ja vahel väsitab see tempo ikka tohutult ära. Ükspäev mõtlesin, et vist oleks hea natuke nutta.
Olen küll Anule lubanud, et bikiinifitnessi pärast pisaraid ei vala, aga hetkeks tuli nagu nutuisu peale. Mõtlesin siis, et kui nutta, siis ikka juba korralikult. Otsustasin minna selleks tähtsaks puhuks oma lemmikpaika – Pirita promenaadile. Sõitsin kohale. Tuul oli nii jube, et juba auto ust avades sain metsiku pahvaku külma tuult näkku. Vaatasin siis autoaknast Russalkat ja ootasin pisaraid... Mida aga ei tulnud, seda ei tulnud. Natukese aja pärast ajas see olukord mind isegi muigama. Panin autole hääled sisse ja sõitsin koju trennikoti järele.
Eks igaüks meist peab leidma oma viisi, kuidas madalseisudest üle saada ja kõik päevad ei ole kindlasti vennad.
Emotsioonid on aga inimlikud. Nõrkused ja eksimused samuti. Oluline on leida parim ja kiireim viis sellest välja tulekuks ja õnneks on minul selleks füüsiline treening ja positiivsed mõtted. Ja kui vaid soovime, siis leiame igas päevas midagi, mis tuju rõõmsaks teeb. Näiteks tänases pühapäevas oli minu jaoks kirsiks tordil see, et ema oli mulle spetsiaalse toidu valmistanud ja sain samuti rõõmsal meelel meie pere isadepäevalõunast osa võtta.
Järgmisel nädalal loodan teile kirjutada, mida vastasid minu päringutele Dominikaani kolleegid. Kas saan siis kogeda parimate Dominikaani ilumeistrite kätt? Millised bikiinid võistlusele valisin ja kuidas hindas minu vormi treener Ott Kiivikas.
Lisaks kohtume Babor Spa-s ka Anuga ja kindlasti teeme mõne meeleoluka videointervjuu. Seniks tegude ja õnnestumisterohket nädalat teile kõigile! Olge vormis, vaprad ja tugevad!