Elu24 veergudel peab oma põnevat blogi juba detsembris Dominikaani Vabariigis toimuval bikiinifitnessi MMil, maailmameistri tiitlit ihaldav Babor Spa juhataja Evelin Ainomäe.
Bikiinifitnessi staar Evelin: olen treeninud endast täiusliku riidepuu, millel rõivad hästi istuvad
26. oktoober 2016, 14:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes on taas laupäeva hommik ja see on minu lemmikhommik!!! Nädalalõpud on nautimiseks ja isegi praegu, kui kogu aeg on nii kiire ja pingeline, tunnen rõõmu selle üle, et ei pea juba kell kaheksa või veelgi varem uksest välja tormama. Nii mõnus!
Nagu viimasel ajal tavaks saanud, siis laupäeva hommikuti ootab mind ees esmalt blogi kirjutamine möödunud nädala kohta. Kell on juba seitse, tegin tassi head kohvi, sõin ära oma hommikupudru portsu, seekord maasikatega, ning pugesin tagasi voodisse. Ja arvuti süles hakkangi kribama.
Nädal oli nii tegus, et pool sellest on kindlasti ununenud. See teeb aga asja lihtsamaks, sest muidu ei jaksaks seda blogipostitust küll keegi lõpuni lugeda. Mulle see kirjutamine aga meeldib, elan eredamaid momente justkui taas läbi ja positiivsed emotsioonid, mis sellest saan, annavad mulle jõudu ja energiat tegutseda ja see on just see, mida üle kõige hetkel vajan.
Juba nädala pärast on Eesti Meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis ja asungi elus teist korda bikiinifitnessis võistlema.
See on karm tõe moment. Võin ju lohutada ennast, et see on vaid proov ja MMini on jäänud piisavalt aega, et tippvorm saavutada. Ometi pole see ju nii. Kes siis ikka lavale läheb mõttega, et no vaatan lihtsalt, mis saab. Näitan ju kohtunikele ja publikule seda, mida viimased kuud teinud ja saavutanud olen. Treenitud keha ongi elav tõestus tööst ja pingutusest. Kõik need supersportlikud kehad on raske töö ja vaeva vili. Seega on pinge väga suur. Ka blogi Elu24 veergudel ja sellega kaasnev tähelepanu, mis viimastel nädalatel tekkinud, kruvib seda veelgi üles.
Minu hetkevormist
Ega ma ise seda öelda oskagi, milline mu sportlik vorm siis nüüd on. Kui pingutame kõvasti ja igapäevaselt, siis harjume ka teatud muutustega ning vahel ei oskagi adekvaatset hinnangut anda, mis täpselt toimunud on. Ja minu arvamus endast sõltub ja muutub ka tihti lähtuvalt sellest, mis tunne mul parasjagu peeglisse vaadates on.
Vahel vaatan peeglisse ja mõtlen, et olen ikka paksuke küll.
Kui peaksin seda aga kõvasti ütlema, siis ilmselt tellitaks mulle auto järele ja toimetataks Paldiski maantee kinniste uste taha. Seega tuletan endale pidevalt meelde tunnustavaid sõnu, mida õnneks ka sel nädalal ohtrasti jagunud on – nii treeneritelt kui ka trennikaaslastelt.
Kui küsite palju ma kaalun, siis täna ütlen, et ei tea. ma pole mitu päeva kaalul käinud ja ei plaani seda teha ka täna hommikul. Ilmselt suhteliselt ulmeline vastus võistlevalt bikiinifitnessi sportlaselt, aga nii see täna on. Keeldun kaalule lihtsalt astumast! Proovin nii vältida negatiivseid emotsioone ja jälgides minu treeneri Ott Kiivikase ja toitumisspetsialisti Margus Silbaumi soovitusi, peab see alla minema ja küll läheb ka. Spetsialiste usaldan täielikult, sest vaid enda mõistusest siin ei piisa. Nädala pärast ma ilmselt umbes 57 kilo kaalun, kui laval poosetama hakkan…
Möödunud nädalal aga andis oma hinnangu minu väljanägemisele ka treener Ott Kiivikas, kes ütles, et liigun positiivses suunas ja palus minult lubadust, et vähemalt kilo veel alla võtan.
No sellega saan hakkama küll. Riielda ei saanudki ja seekord tegin oma demonstratsioonkõnni lausa kaamerate ees. Publikuks olid Ott, Anu ja mitmed treeningukaaslased.
Kuidas kõik see välja tuli?
Seda vaadake ise Anu tehtud videointervjuust. Ise olen kindel, et ma jälle ei viitsinud kõhtu sees hoida… Issand, kogu selle esinemise ajal on ikka tuhat asja, mida jälgima pead… Kõht sisse, rind ette, loomulik kõnd jalg jala ette, naturaalselt näivad, kuid ülikeerulised poosid ja kõik see särava naeratuse saatel. Muljega, et siin ma olen ja nii ma ka tavapäraselt käin ja olen. Nii loomulik, pingutamata ja naturaalne! Eks ole!
Möödunud nädalal oli mul ka üks üliäge fotosessioon!
Tegime pilte Rannamõisa linnuliha reklaami jaoks. Rannamõisa lubas mind Dominikaani sõiduga aidata ja kuna olen ilmselt üks nende linnuliha erakliendist tipptarbija (nali!), siis võiksin ju selle söömist ka teistele propageerida. Kui te vaid mu ostukorvi näeksite, siis ilmselt mõtleksite, et pean mõnda linnulihale spetsialiseerunud söögikohta. No tegelikult ostan ma kogu selle kana- ja kalkunihunniku tavaliselt vaid endale.
Margus Johanson pildistas, Piret Ujok tegi meigi ja mu ihujuuksur Sülle võlus juustele särava krooni.
Tulemus meeldis mulle väga. Tegime pilte salatiga ja ilma, lisaks mõned vormipildid – lihtsad ja ilusad. Less is more ja enne kui MMile lendan, siis pildistame veel.
Fotosessioon stuudios oli suurepärane vaheldus.
Sai palju nalja ning kui Piretiga kokku saame, siis juttu juttu juba jagub. Piret pani mu tahtejõu loomulikult proovile. Nimelt olid kohvi kõrvale tellitud vapustavalt isuäratavad kaneelisaiad ja croissant'id. Aga ärge arvake, et ma neid sõin! Käes hoida oli neid tore küll ja lõhn oli ka hea, aga suhu ma neid ei pistnud.
Aga pildistamine on midagi, mida iga naine vahel teha võiks.
Hiljem pilte vaadates adud, et oi, ma olen ju täitsa kena! Soovitan seda kõigile! See annab positiivse enesetunde ja kuhjaga enesekindlust. Õige valgus, meik, pildistamise nurgad ja taust – tulemuseks võib olla tõeline kunstiteos. Ja ma võin ainult arvata, millist rõõmu fotojäädvustused mulle aastakümnete pärast toovad. Oleme ju pidevas muutumises ja ka keha tippvormi jäädvustamine on kindlasti seda väärt!
Aga sel nädalal alustasin ka oma kokakarjääri – no nagu mul tegemist ja ameteid veel vähe oleks!
Tegelikult otsustasin hakata avaldama nippe ja retsepte toitudest, mida endale valmistan ning mida muretult süüa võib. Rannamõisa linnulihablogis hakkab igal nädalal ilmuma mõni minu retsept. Eelkõige keskendun ilmselt salatitele. Motoks on tervislik, maitsev, kiiresti valmiv ning samas kaalusõbralik toit. Vaadake järele ja proovige ise www.linnuliha.ee
Eelmise nädala «Saleda Caesari» salatile järgneb sel nädalal ilmselt paljudele maitsev kartulisalat. Kartulisalat – kasulik ja kaalulangetav? On see võimalik? Juba homme teen selle valmis ja serveerin degusteerijatele. Ema, isa, õde ja õemees olid lahkelt minu kokkamise projektis osalema ja nii saabki alguse uus traditsioon – igapühapäevased kokkamise pärastlõunad.
Süüa teha mulle meeldib ja eriti siis, kui saad sellega ka teisi rõõmustada. Ainus mure on mulle selle retsepti juures kogused. Ma olen nii loominguline ja lisan kõike tunde järgi. Arusaadavalt pean nüüd ära mõõtma ja kaaluma, kui palju siis toidu komponente iga roa valmistamiseks kulub.
Ühel õhtul trennist tulles avastasin sõnumi Roald Johannsonilt: «Olen Roald Kanal 2-st. Helista mulle. Tahan Sind oma saatesse.»
No wow! Roaldil on üks ülilahe saade reede õhtuti ja Roaldi nädala saatesse ma siis nii lihtsalt sattusingi. Kohtusime City Spas, seekord basseini veerel, kus ma oma võistlusbikiine näitasin ja eputamiskõndi tegin. Ise vaatasin veel, et vette ei kukuks. Aga läks õnneks ja jäin kuivaks. Klubis oli jälle põnevust. Räägiti, et uduse klaasi taga oli nii mitmeidki vaatajaid olnud. Loomulikult, trenni teen ma tavapäraselt ju spordiriietes ja eks nii mõnigi on mõelnud, et mismoodi ma bikiinides välja näen või kontsadel tippides hakkama saan.
Kontsi ma ei karda!
Seda lisastressi mul tõesti pole, sest kontsad on osa minu igapäevaelust. Ja jumal tänatud, et laval nii naiselikud oleme! Pidevalt trenni tehes ja muskleid kasvatades vaatan vahel seal treeningsaalis, et appi ega ma ometi meheks muutuma hakka??? Bikiinifitnessi juures meeldib mulle just see, et oma tavapärases olekus ja kleite kandes olen ikka naine mis naine ja pigem olen treeninud endast lihtsalt suhteliselt täiusliku riidepuu, millel riided hästi istuvad.
Aga piiri pean pidama ja enam muskulaarsemaks ma muutuda ei kavatse. Piir tuleb ära tunda ja soovin säilitada just sellist lihasmassi, nagu mul hetkel on. Peale võistlust pigem isegi vähem. Ükspäev trennis, kui hantlid korraks maha panin ja veetünni poole kõndisin, tuli trennisõbranna Tiiu, hüüdis appi ja ütles, et ma kõnnin juba nagu maadleja. See küll ehmatas. Vaatasin pikalt peeglisse ja mõtlesin, et maadlusega ma küll tegelema ei plaani hakata. Tere tulemast tõesti!!! Aga vahel need jõumasinad küll tekitavad sellise tunde, et Rapunzlist on Rambo saanud ja seda soovin küll iga hinna eest vältida.
Läksin siis taas hoopis tantsutundi Kaisa juurde.
Kaisa zumba's tantsin ennast tühjaks ja sain positiivseid emotsioone. Samuti tunnen, et saan säilitada või arendada oma graatsilisust ja seda vaja ongi. Lapsepõlves poolelijäänud võistlustantsust tunnen siiani puudust ja soovin, et Kaisa mulle pasodoble’i selgeks õpetaks. See jääb vist unistuseks, aga minu lavakõnni lubas Kaisa küll üle vaadata, et ma nagu bikiinides Rambo järgmisel nädalal laval välja ei näeks.
Trennis soovin praegu väga vahedust.
Ka sellel nädalal tegin mitu spin-rattatreeningu. Kuna väsimust on parasjagu, siis rasvapõletuse jooksulindil on tihti olla ikka hiina piin. Rattatrennis on aga ees treener, kes pidevalt motiveerib pingutama ja enne tunni lõppu pole sealt ka lahkuda viisakas. Danieli spin oli sellel nädalal ikka üliintensiivne. Higi voolas ojadena ja loodan, et rasv ka põles!
Jõusaali trennid on mul praegu oluliselt vähem intensiivsed. Kasutan kergemaid raskusi ning proovin lihtsalt lihastoonust hoida. Tõesti, palju rassida ei jaksa. Tunnen väsimust ja jõudu ka palju pole. Lisaks ei soovi ma ennast napilt enne võistlust vigastada või viimseidki jõuvarusid ära kulutada. Ja räägitakse, et kui rasvaprotsent on kehas madal, siis seda kergemini võivad ka vigastused tekkida.
Trennis proovin seega nüüd hoida meeleolu ja teha kõike nii, et oleks fun.
Ja selle nädala harjutuse soovitus tuleb teile ka. Seekord tegin trenni koos Rolf Roosaluga, seltsis ju ikka segasem. Ja meie kompu treener Rauno mõtles välja ülilõbusa kõhulihaste harjutuse palliga, mida tegime koos. No ma naersin ka ikka täiega ja seega sain märkamatult kõhulihastele superkoormuse. Proovige ka teie trennis käimist ikka nautida! Uskuge, aeg kulub märkamatult ja ka tulemused on hoopis midagi muud!
Mis siis võistlusnädalal plaanis on?
Tulemas on peak week – nii nimetatakse rahvusvaheliselt nädalat, mis võistluse ja lavaga lõppeb. Ehk siis viimased füüsilised ja vaimsed pingutused, et anda endast juba sel laupäeval parim. Jah, juba laupäeval saab minust justkui elus Barbie. Just nii möödunud kevadel mu sõbranna laps rõõmust röögatas, kui mind nägi, öeldes: «Emme vaata, see on ju Barbie!»
Nali naljaks, aga et Barbie moodi välja näha – selleks ju ei sünnita. Seega pean korda saama juuksed, küüned. Depilleerima kõik ihukarvad… Ai kui valus see on! Tegema viimased poseerimise harjutused ja ka naha ette valmistama. Kuna treener Ott ju jätkuvalt muretseb mu vormi pärast, siis plaanin abi saada ka Babor Spast. Lasen end mässida nn wrap`idesse, et eemaldada naha alt liigset vett, jääkaineid ja soodustada rasvapõletust. Ja näonaha plaanin ka korraliku massaažiga üles kloppida. Milline on lõpptulemus, seda näete peagi!
Aga nüüd peangi trenni jooksma…ootab treener Kaisa ja on zumba aeg!
Veel viimane nädal vastu pidada! Ukse ees on ülitihe päev Salme Kultuurikeskuses. Enne aga ettevalmistused Radissoni Sky hotelli presidendisviidis!!! Ja peale võistlust lõõgastav vann – ja seda ilmselt tõhusa nõudepesuvahendiga, et normaalse nahatooni taas tagasi saaks. Sellest kõigest tuleb kindlalt üks väga põnev lugu ja ma ei ole kade seda hiljem ka teiega jagama!
Ülipingeline nädal alaku! Olgu see edukas meile kõigile! Mulle, teile mu lugejad, ja kõigile kaasvõistlejatele! Kõik, kes me laupäeval võistlustules oleme – me kõik väärime medaleid ja suurt tunnustust! Saatku meid edu!
Ja teie, kallid sõbrad – tulge Salmesse kaasa elama ja seda imelist kehakunsti vaatama! Uskuge need mehed, naised, poisid ja tüdrukud on niiiiiiiii palju vaeva näinud, et saaksite ühe toreda elamuse võrra rikkamaks!
Aitäh teile kaasa elamast! Pöidlad pihku ja kirjutamiseni!