Mees oli kolm nädalat kaeblemata, mis juhtus?

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kas keegi suudab tänapäeva kiire elutempo ja pideva närvilisuse juures olla kaeblemata?

Ameeriklane Michael Dawson katsetas, kuidas oleks olla 21 päeva kaeblema, selleks pani ta randme ümber kummipaela, mis kaeblemise korral tuli tõsta teise käe randme ümber ja pingutus algas otsast peale.

Oma kogemusest The Guardianile kolumni kirjutanud mehe teatel kulus tal kuus kuud enne, kui suutis lõpuks 21 päeva järjest kaeblemata olla.

Kaeblemise vältimine ja ennetamine tundub lihtsana, kuid Dawsoni sõnul nõuab see palju tahtejõudu ja tähelepanelikkust.

Dawsoni ettevõtmine põhines ameeriklasest eneseabiguru Will Boweni raamatul «A Complaint Free World» (Kaebusvaba maailm) ning selle väljakutsega on liitunud juba üle 11 miljoni inimese rohkem kui 100 riigist.

Boweni ideoloogia kohaselt loovad sõnad meie reaalsust ja kui kaevelda, siis maailm ja elu on negatiivne. Kui aga kaeblemine lõpetada, siis muutub elu märgatavalt paremaks.

Dawsoni katse näitas, et kaeblemisvaba elu saavutamiseks võib kuluda kuid, kuid kui see lõpuks õnnestub, siis toimub muutus nii mõtlemises kui ellu suhtumises.

Dawsoni teatel ei suutnud ta kohe väljakutsega toime tulla ja tal kulus kuus kuud, enne kui vabanes kaeblemisest ja hädaldamisest.

Dawson märkas, et iga päev on meie elus midagi, millega me rahul ei ole ja mille üle kaebleme. Näiteks halb ilm, liiklusummik, tühi kõht, vilets kolleeg jne.

Dawson pidi otsustama, mida saab liigitada kaeblemise ja vingumise alla. Ta leidis, et tema jaoks on loomulik öelda, et on külm, sest see on fakt . Ta loobus kasutamast väljendit «pagan võtaks, küll on külm».

Mehe sõnul oli alguses väga raske olla kaeblemata ja sellest loobumise üritamine oli arvatust raskem.  Dawsoni sõnul muutus ta randmel olnud kummipael mustaks ja halvasti lõhnavaks enne, kui ta tulemuseni jõudis.

Dawson sai kogemuse, et ei ole vahet, kas inimene on positiivne või negatiivne, sest kõik kaeblevad. Samas ei ole kõik vingumised halvad, sest väikese kaeblemise abil saab luua kontakte, kuna leitakse ühine teema. Näiteks vahel harva rääkimine kehva ilma või liilusummiku teemal, sest siis tuntakse kaaslaste toetust.

Dawson lisas, et kaeblemine ja hädaldamine on aidanud kaasa inimkonna arengule. Kui ei nähtaks vigu, mida parandada või mida paremini teha, siis ei oleks meie elu selline, nagu on. Ei oleks leiutatud mitmeid tähtsaid ravimeid ega loobutud rassilisest diskrimineerimisest.

Dawson märkas, et väljakutse muutus talle alles siis talutavaks, kui ta leidis uue «kaeblemise» viisi. Ta hakkas kõike vaatama läbi positiivsuse prisma, näiteks ei kirunud ta enam hommikust liiklusummikut, vaid sõnas, et hea kui see laheneks ja autod saaksid liikuma.

Dawson suutis lõpuks 21 päeva järjest kaeblemata olla ja tundis, et see muutis ta elu. Mehe sõnul on ta märgatavalt rahulikum ja ta on rohkem fokuseeritud. Kõige suuremaks muutuseks peab ta seda, et ta enesekontroll on suurem.

Küsimusele, et kuidas ta end praegu tunneb, vastas mees, et «ei kurda».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles