Näitleja Raivo E. Tamme soovitus noortele: pange täiega! (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo E. Tamm
Raivo E. Tamm Foto: Arno Saar/Õhtuleht

Tööinspektsiooni infokirja Tööelu augustikuu number on ilmunud ning seekord saab lugeda Raivo E. Tamme tööelust. Raivo soovitus alles tööd alustavatele noortele on panna täiega – «Kui juua, siis meri. Kui meri, siis põlvini. Ja kui, siis kuningatütar!»

Foto: ERR

Raivo, mis on teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?

Esimene töökoht oli teenindusministeeriumi remondi- ja ehitusvalitsuses III kategooria autojuht. Töötanud olin kooliajal varemgi, suvel maal kolhoosi lehmalaudas torusid pintsliga värvides, ikka külma vee torud siniseks, sooja vee omad punaseks. Sealt sain oma esimese palga, mis oli vaimustav tunne! Esimene oma teenitud raha sai ema soovitusel hoiukassasse pandud, n-ö raamatu peale.

Aga kui tähte närida, siis hooajatöö pole ju esimene töökoht. Esimene päris töökoht, tööraamatuga, mis avati 01.08.1983, oli ikka Tallinnas Liimi tänaval TM REV-i autobaasis.

Kirkaim mälestus on see, et olin just keskkooli lõpetamisega saanud autoklassist BC kategooria load ja, et mul oma autot ei olnud, oli esimene tööauto Žuk A06 nagu esimene oma auto. Sellega sõidutasin REV-i ülemusi mööda erinevaid ehitusobjekte Tallinnas.

See Poolas toodetud auto, n-ö mikrobuss, näeb välja nagu külili pandud tikutops ja kurvides oli tunne, et väliskülje rattad kerkivad iga kord õhku. Aga see tunne, et mul on esimest korda elus oma auto, see oli väga kirgas...

Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Kolleeg, ma arvan. Hiljem, teatris töötades, lavapartnerina Aarne Üksküla. Kui pole tegu monotükiga, on teatrilaval oluline partnerlus ja see kogemus, mida nägin ja siis ka õppisin Aarnelt laval, kuidas ta partnerina sõnulseletamatult mängis «ennast sulle alla». Seda ei ole võimalik kirjeldada, aga selle tunnetad ära, et partner tõstab sind nagu pjedestaalile, isetult.

Ning vaevalt, et selle tulemusena keegi oleks hiljem öelnud, et oi, ma Aarnet sellest tükist üldse ei mäleta. Kindlasti on tema ise alati sellest etendusest väga säravana publiku mälus. Aga on ka selliseid näitlejaid, kes on su kõrval laval üksi ja ainult iseenda jaoks. Kui tundub, et tal poleks vist partnerit kõrvale üldse vaja ja kui ma lavalt ära jalutaks, kas ta seda üldse märkaski...

Kui oleks saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Mingil hetkel oli tunne, et olen oma esimeste aastate töötasu ei-tea-kuhu ära kaotanud, et oleks võinud säästa ja võibolla isegi midagi suurt endale lubada, kasvõi oma eluaset näiteks.

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud?

On süvendanud minus lugupidamist teiste vastu, kannatlikkust, austust ja kohusetundlikkust.

Kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Ohtlikuks on kujunenud olukord siis, kui tahad olla väga hea ja siis lähed hulljulgeks. Kord ühel vabaõhuetendusel oli vaja joosta ja hüpata müüri peale. Muru oli aga vihmast märg, libisesin ja lõin vastu müüri hüpates mõlema jala suure varba otsa luu sisse pikimõrad.

Teinekord soovis lavastaja, et ma siseneksin lavale külje pealt külili maha kukkudes. Jälle hüppasin liigses agaruses nii, et küljeluud raksusid ja taas tuli traumapunkti pöörduda, seekord lõppes asi siiski ainult ehmatusega.

Aga pingeliseks läheb teatris olukord enne esietenduste lähenemist, kui närvid on pingul ja vahel kukub mõni lavastaja päris räuskama kas näitlejate või tehnilise personali peale. See emotsioon jääb päris kauaks sinu sisse värelema.

Foto: SANDER ILVEST/

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Kohusetundlikkus – kuigi kohati tundub, et minu puhul on see juba pisut patoloogiline. Ja kodu. Mäletan, kui maale tädi juurde puhkama minnes mu isa alati kohe seal tööle hakkas: aedu, uksi, aknaid jmt parandama. Minu jaoks oli see täiesti iseenesestmõistetav, aga ühel hetkel mu tädi pööras sellele tähelepanu, et kui abivalmis ja kuldsete kätega su isa on.

Soovitus alustavale ametikaaslasele?

Mina isiklikult ei ole kunagi erinevatele millistele iganes näitlemisega seotud tööpakkumistele ära öelnud. Olen teinud teatritöö kõrvalt väga palju muudki: õhtuid juhtinud, konfereerinud, esitlenud autosid, uusehitisi, kosmeetikat jne, jne. Ja alati astunud rahva ette sajaprotsendiliselt.  

Minu jaoks ei ole olemas sellist halvakõlalist sõna nagu haltuura. Igal esinemisel annan endast maksimumi. Tänu nendele erinevatele õhtutele ja päevadele Eestis või ka välismaal olen veetnud väga huvitavaid õhtuid väga huvitavate inimeste seltsis. Ainuüksi teatritööd tehes poleks ma iial sellistesse kohtadesse sattunud ja nii palju põnevat kogenud. Kui teed, tee igast pisimastki õhtust inimestele pikaks ajaks meelde jääv õhtu.

Ole mitmekülgne ja – kui juba, siis juba! Tänapäeval öeldakse: «Roki täiega!». Aga meie ajal öeldi tehnikakoolis: «Kui juua, siis meri. Kui meri, siis põlvini. Ja kui, siis kuningatütar!»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles