Maailmarändur ja kirjanik Epp Petrone tunnistab, et ei karda surma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aja eest jagasid paljud avaliku elu tegelased Facebookis uudist pealkirjaga «Kuidas aru saada, et inimene upub», seoses sellega on oma loo kirja pannud ka kirjastuse Petrone Print omanik, kirjanik, ajakirjanik, kolumnist ja maailmarändur Epp Petrone.
Naine kirjutab artiklit jagades, et «märgake vaikseid vee alla vajujaid... Ja minu tänumeel on suur elu lõpuni, et 6-aastast mind päästa märgati».
Kommentaarides jagab ta ka aastatetagust lugu:
«Mälestustega on selline imelik lugu, et mõni neist on kogu aeg sinu sees, sinu ümber, sa vaatad maailma kogu aeg läbi selle mälestuse ja sa isegi ei märka seda, sest oled sellega nii harjunud,» kirjutab ta. «Üks nendest on rohekassinine ja hägune.»
«Ma haaran sillatala poole, see peab kusagil minu ees olema, haaran korduvalt, aga ma ei saa seda kätte. Ja siis jääb mu sõrmede ette vetikate mäsu, ma üritan sõrmi sellest lahti raputada ja siis märkan, et need on hoopis juuksed. See on roheliste juustega naine, kes naeratab mulle ja hakkab mind embama, armastusega.»
Naine kirjeldab, kuidas oli tol päeval läinud sõbranna ja tema emaga Karksi mõisahoone vanade tiikide juurde päevitama ja mängima. Ta istunud sõbrannaga paadisillal ja kõlgutanud jalgu.
«Kas meid keelati sinna minna? Ma ei mäleta seda. Mul on meeles täiusliku suve tunne, jalad tiigivees, ja siis edasi... olingi ma juba üleni vees, sinakasrohelises hägus, silmad lahti, üritades käega haarata silda. Ja siis tuli roheliste juustega naeratav naine. Ja siis tuli suur rahu. See on väga õnnelik mälestus,» kirjeldab ta asjade kulgu.
«Järgmisena mäletan end juba valgete linade vahel, voodis. Enam ei olnud olemine nii õnnelik, oh ei. Mäletan suurt väsimust ja värisemist.»
Läheduses olevad kalamehed olla Epu ära päästnud, talle kunstlikku hingamist teinud ja ta kiiresti koju tassinud.
Ta ei tea, kes need mehed olid. «Kui ma hakkaksin seda asja uurima, siis ilmselt saaks selle ka praegu, 34 aastat hiljem, teada. «Aitäh,» ütleksin ma sellele, kes vette hüppas ja mind ära päästis. Aga tegelikult ütlen aitäh ka Riina emale, kes mul silma peal ei hoidnud.»
Naine tunnistab, et tema abikaasa, samuti kirjanik Justin Petrone, küsib temalt, kuidas saab olla nii, et ta justkui mitte midagi ei karda. Ei lendamist, ei ujumist, ei kõrgust, ei sügavust.
«See on vist sellepärast, et ma vaatan maailma läbi selle rohekassinise pildi. Mul ei ole surmahirmu, mul on mälestus ilusast rahust ja kellegi naeratusest ja embusest seal sees. Mis seda surma ikka karta.»