Kõik teavad, et üksindus võib olla kurvastav ja hirmutav ning üldiselt peetakse seda negatiivseks, kuid teadlaste sõnul on sel olemas ka positiivne pool.
Kas üksiolek võib kasulik olla?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
9. juuni 2016, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) neuroteadlased tegid uuringu, mis kinnitas üksioleku kasulikkust, kui seda vaadata laiemas perspektiivis, edastab seeker.com.
Teadlased arvasid juba ammu, et evolutsiooni ja inimarengu seisukohast on üksindus positiivne nähtus. Inimesed on küll sotsiaalsed olendid ja varasem ajalugu on näidanud, et kunagi jäi ellu vaid gruppi kuuludes, kuid üksindus, nälg ja oht panid tegutsema ja see viis arengut edasi.
Teadlased tegid katse hiirte ajuga, et uurida, kuidas see organ reageerib isolatsioonile. Ilmnes, et kui hiirte «üksinduse neuronid» aktiveeriti, tahtsid hiired olla rohkem koos kaaslastega. See tähendab, et üksindustunnet saab peletada teistega koos olles ja gruppi kuuludes.
Järgmistes katsetes uuriti, kas üksindustunne tekitas hiirtele veel midagi. Teadlased märkasid, et aktiveeritud «üksindusneuronitega» hiired vältisid paiku, mis neil seostus nende neuronite aktiveerimise ja üksindustunde tekkega. Need hiired ei otsinud neist paikadest kaaslasi.
Uurijate sõnul näitas nende katse, et lühikese ajaperioodi jooksul mõjub üksindus negatiivselt, kuid tuleb kasuks pikemas ajaperioodis.
Miljonite aastate jooksul toimunud evolutsioon on muutnud imetajad, kaasa arvatud inimese, selliseks, et me vajame stimulatsiooniks ja turvatunde tõttu kaaslasi ja sotsiaalset suhtlust. Gruppi kuulumine, vajalik olemine ja suhtlemine hoiab meid füüsiliselt ja vaimselt tervetena. Samas aga sunnib üksiolek ja isolatsioon leidma väljapääsu.