Tuntud tantsuõpetaja ja tantsukooli JJ-Street looja Joel Juht osales oma elu esimesel teatrietenduse lavastamisel, olles liikumisjuht Alo Kõrve lavatükis "See hetk", mida mängitakse Linnateatris.
Eriline hetk laval! Joel Juht sai teatrietenduse liikumisjuhina erakordse kogemuse
22. aprill 2016, 12:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palusime Joelil jagada muljeid oma esmakogemusest. Joel ütleb, et liikumisjuhi töö teatris polnud seni tema pärusmaaks, ta on teinud lauljatele tausta või teatriteemalisetel show`del koreograafiat, seepärast oli kõik natuke teistmoodi kui tavaliselt, eriti seetõttu, et koostööd tuli teha paljude temast vanemate inimeste ja seejuures kuulsate näitlejatega. Aga kui Alo Kõrve talle helistas ja teatas, et vajab liikumisjuhti, läks ta kohale, vestles lavastajaga, tutvus näitlejatega ja hakkas tööga pihta.
Joel nendib muigamisi, et hulludeks hüpeteks ja saltodeks asi ei läinud. «Mõtlesin sellele, et nende karakter jääks alles, näitlemise juures on niigi tekste palju ja kui nad peaks ka ulmelisi liikumisi tegema, siis tekitaks see lisakohustusi, nad võivad ennast unustada — peaasi on näidelda, olla laval oma rollis nii näitleja kui tegelasena, koreograafia lihtsalt täiendab ja täiustab seda,» arutleb ta.
Joel räägib, et ta ei saanud iga kord proovi minnes millestki aru, see oli nagu mulli minek, teed ukse lahti ja oled kohe näidendis, meenutab ta. «Kui nad mõttesse jäid, ei saanud ma aru, kas see ongi paus või on näidendi osa.» Praegu on tal kogemus juba olemas ja lavastusele minnes tunneb ta kohe ära, kui on näidendis sees. Joel ütleb, et proovide ajal tundis ta ennast osana millestki, millel pole algust ega lõppu, ta lihtsalt tegi, teades, et midagi kogu asjas muudetakse, mingi osa läheb kaduma. See oli tema jaoks enese proovile panek, kuidas uute inimestega hakkama saada, sest kontekst, inimesed ja kogu ümbritsev maailm olid teised, millega ta on harjunud, see oli nagu teine tasand.
Joeliga kaasatult kestis lavastamise protsess umbes kuu aega. Temal olid teatud rollijupid liikuma panna, näiteks Andrus Vaariku paaristantsu osa, ühe isa ja lapse ühine roll, kus poiss näitab isale, mida ta vahepeal õppinud on ja see tuleb läbi stseeni. «Mulle endale meeldis see, et nägin inimest tegemas liigutusi nii, nagu ta ise seda ette kujutab, ta ei ürita tantsijat järgi teha, vaid on tema ise, mida tantsijate puhul ei näe, seal ollakse kellegi moodi, proovides jääda iseendaks.»
Esietendusele minnes oli Joelis tunne, et mis nüüd saab, kuidas kõik läheb, sest kuni etenduseni polnud ta tervet tükki näinud, ta teadis vaid neid, milles oli ise sees olnud ja inimesi teadis ta stseenide järgi. «Alles etendusel sain aru, millest jutt käib, kuigi mul oli tekst kogu aeg olemas ja läbi kuulatud, kuid etendust tehes ei jõudnud ma sellesse süveneda ja esietendusel oli avastamise rõõm, sain aru, kus ma olin, kust rollid tulevad, kuidas see on tervikuks tehtud,» räägib liikumisjuht.
Joel ütleb, et on alati näitlemist lahedaks pidanud, näitlejad on tema hinnangul vabad, nad elavad sisemiselt läbi asju, emotsioone, mida väliselt ei näegi. «Afterparty`l nägin näitlejaid koos, mulle meeldis see lugupidamine üksteise vastu. Ma tahaksin veel lavastamistes osaleda, see oli hea kogemus, mulle sobib see,» resümeerib Joel Juht. Ja kindlasti lubab ta edaspidi rohkem teatris käia, sest ajapuudusel on ta seni sinna vähe jõudnud.