Intervjuu Pascal Elbéga, peaosatäitjaga filmist “Aitäh helistamast”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeval esilinastub meie kinodes prantsuse põnevik “Aitäh helistamast”, mis jutustab tõestisündinud loo mehest, kes röövis miljoneid eurosid, kasutades selleks vaid oma vankumatut žarmi ja mobiiltelefoni.
Mobiiliajastu manipulaatorit mängib prantsuse staar Vincent Elbaz, kes tegi koos Helen Mirreniga hinnatud rolli filmis “Saja sammu teekond” ning on võitnud TV6 ekraanil südamed seriaalis “Kolm musketäri” (fotol vasakul)
Kust tuli mõte teha film “Aitäh helistamast”?
Mõtte andis mulle minu produtsent Isaac Sharry. Kui ta rääkis mulle Gilbert Chiklist ja tema hullumeelsetest raharöövidest, tuli mulle meelde, et kolm aastat tagasi olin ma ise lugenud Le Parisienist, kuidas üks pangakontori direktriss pani 385 000 eurot tundmatu inimese arvele pärast seda, kui oli saanud telefonikõne ühes kohviku tualetis… See juhtum äratas minus uudishimu ja kui ma aru sain, et mu produtsent rääkis samast inimesest, olin kohe asjast huvitatud. Ta organiseeris mulle kokkusaamise Chikliga.
Kuidas see kohtumine läks?
Minu arvates oli ta väga sarmikas, intelligentne ja äärmiselt karismaatiline. Tajusin tema pilgus kavalust ja ohtu. Siiski tundus, et filmi jaoks on sellest vähe. Mul oli puudu läbiv joon, mida loo jutustamiseks vaja on. Mõned kuud hiljem kohtusin televisioonis ühe advokaadiga, kes tegeles parasjagu maffiabossidega.Ta soovitas käsitleda teemat sotsiopaadi või psühhopaadi vaatenurgast. Siis mõistsin, et sellest võiks tõesti filmi teha: portreteerida manipulaatorit.
Seda isikuomadust on eriti näha esimese pettuse ajal, mis näitab, kuidas Gilbert Perez suudab tajuda oma vestluspartneri puuduseid ja nendega mängida.
Jah, teda ei huvita mitte raha, vaid adrenaliin, nauding sellest, et ta saab olla karistamatu, tunda mõjuvõimu teise inimese üle. See iseõppinud mees valdab justkui loomupäraselt manipuleerimistaktikaid, mida mõnikord õpitakse äri- või müügikoolitustel.
Ta mitte ainult ei kasuta neid taktikaid loomulikul viisil, vaid läheb veel kaugemale. Intuitiivselt palub ta pangatöötajal asjast mitte kellelegi rääkida, välistades sel viisil võimaluse kolleegidelt nõu küsida. Samuti ütleb Perez, et toosama pangatöötaja on ainuke, keda ta usaldab, andes talle võimaluse tunda end väljavalituna ja hinnatuna. Selle naise käitumist mõistes on võimalik aru saada, miks selline mehhanism tema suhtes toimib. See võib toimida ka meie kõigi suhtes.
Stsenaariumi esimestes mustandites tegin mööndusteta portree psühhopaadist, kel puudub igasugune empaatiavõime. See oli viga: sellise inimese lugu ei oleks jälgitav poolteist tundi järjest.
Kuidas jõudsite isiksuseni, mis teie kinokunstitaotlustega sobis?
Eemaldudes Chikli elust, kõikidest märgetest, mis ma tema kohta olin teinud ning mis mind segasid. Tahtsin rääkida elulisemat lugu, nagu “Sopranodes”, mis sisaldaks endas ühtaegu endas kahtleva tüübi banaalset igapäevaelu kui tema “erilist” tööd. Ma ei soovinud filmida “Omasid poisse” Tel Avivis! Scorsese tegi selle juba ära ja palju paremini kui mina iial teha suudaksin. Minu filmis toimub kõik ilustatud kujul, välja arvatud pettuste mehhanism ja selle pöörasus.
Siiski ilmub filmi alguses ekraanile kiri “Tõesti sündinud loo ainetel”…
Ma ei olnud kindel, kas see kiri peaks seal olema. Siiski on tõsi, et film on tehtud tõsieluliste sündmuste ainetel. Kui see filmi alguses ära öelda, aitab see vältida hilisemaid kahtlusi loo usutavuse suhtes. Isegi vaataja, kes ei ole sellest loost midagi kuulnud, võib filmi sisse elada ja sellesse uskuda, olgugi, et ekraanil olev lugu ei sarnane tõestisündinud juhtumile täielikult.
Distants, mille te Gilberti suhtes võtate, on väga huvitav: isegi kui ta ei kutsu vaatajas esile kaastunnet, veelgi vähem imetlust, ei jäta tema isik ükskõikseks.
Jah, lõin omamoodi kuldse kesktee ja lisasin tema eluloole mõned pehmendavad jooned: pidevalt eemalolev ja range ema, karistamatuse tunne, sest Gilbert kukkus väiksena kolmandalt korruselt alla, saamata isegi viga… Tema ema sõnul kukub ta alati käppadele nagu kass.
Juba lapsepõlves peab ta mängima kassi-hiire mängu kohtutäituritega, täitma rolli, mis talle kuuluma ei peaks. Isa tal ei ole ja ema annab talle täieliku vabaduse. Lõpuks ei suuda ta enam teisiti elada, see kujuneb sõltuvuseks. Enne kui ta paneb toime oma viimase, suurima pettuse, mis talle saatuslikuks saab, annab vend talle mõista, et just adrenaliin on see, mis talle suurimat naudingut pakub. Ka tema naine on sellest aru saanud. Seepärast jätab ta Gilberti maha.
Ja poeg ei usu lõpuks enam isa ilusaid sõnu, nähes teda vanglas…
Ma ei tahtnud liialt moraali lugeda, kuid siiski oli vaja, et ta maksaks oma tegude eest ja jääks üksi. Filmi esimene osa on üsna sädelev, kuid teises osas langeb lõks ja ta kukub sisse. Isegi vanglas jätkab ta siiski oma tüssamistega. See on haigus, ta ei ole terveks saanud.
Tema telefonikõnesid filmides on teie režissööritöö väga täpne, isegi juuksekarva lõhestav…
Telefonipettuste ekraanil esitamine oli tõeline väljakutse. Ometi olin kindel, et seda on võimalik teha, just nende kõnede pärast ma filmi teha tahtsingi. Vaadata, kuidas keegi laseb endaga manipuleerida, kahtleb, uuesti usalduse võidab ja siis korraga kõik minna laseb… Selles on “Kinnise kohusega” ühiseid jooni, selline dramaturgia huvitas mind.
Vaatasin uuesti Oliver Stone’i Talk Radiot, lugu raadioamatöörist, kellega manipuleerib üks kuulaja, just selleks, et vaadata, kuidas Stone ruumi kasutas. Samuti vaatasin ma erinevaid filme sulidest ja manipuleerimisest, näiteks nagu Spielbergi linateost “Püüa kinni, kui suudad”. Mõtlesin kunagi nähtud filmidele ja sain aru, et tihti toimib vihjamine paremini kui näitamine.
Teie film on ühtaegu nii krimifilm kui komöödia. Kuidas te selle koosluseni jõudsite?
Filmis Tête de Turc tegin ma ka natuke nalja. See on minu loomulik viis lugu kirjutada, kindlasti on see mõjutatud minu armastusest teatud sõjajärgse itaalia kino vastu: ka draamas tuleb leida hetk, mis ajab naerma. Seda on Prantsusmaal üsna raske teha, sest meil arvatakse liiga tihti, et sotsiaalse sisuga film peab olema igav! Samal ajal kui hispaanlased, taanlased ja inglased suudavad suurepäraselt tuua elulist poolt ka tumeda sisuga filmidesse. Kui Chikli mulle oma lugusid rääkis, ajas ta mind mitu korda naerma. Erinevate tunnete kooslus ongi tõeline elu.
Film kirjeldab samuti hirmus elavat ajastut. Kui Gilberti ohvrid ei oleks pidevas pinges, oleksid nad ka vähem manipuleeritavad…
Jah, seepärast näitan ma oma filmis ka atentaate. Tegevus toimub pärast 11. septembrit, pärast Madriidi ja Londoni atentaate, ühiskonnas, mida pidevalt turvatakse. Tänu luurele välditakse palju juhtumeid, kuid see mees mängib tõesti kõike kahtlustava õhkkonna peale. Ta kasutab ära kõike, mis teda ümbritseb.
Ta kasutab samuti ära meie ajastu kalduvust dematerialiseerumisele. Enam ei tundugi ehk nii kummaline, kui laseme end mõjutada “ainult” telefonist kostvast häälest…
Muidugi. Varem räägiti konveieritööst, täna toimub kõik teisiti: kõik istuvad üksi oma arvuti taga ega räägi oma ülemusega kunagi telefonitsi. Seetõttu on väga lihtne kellegil teisel telefoni teel ülemust mängida. Võime ju oma numbrite ja algorütmide juures tähtsat nägu teha, ometi jääme vaid mutriteks suures mehhanismis.
Miks valisite Vincent Elbazi?
Arvasin algul, et mängin seda rolli ise, aga kui taipasin, et mul on vaid neli nädalat ettevalmistuseks ja kuus nädalat võtete jaoks kahes riigis… Ma ei olnud kindel, kas suudan olla samal ajal nii kaamera ees kui taga ja nii helistasingi oma sõbrale Vincent Elbazile: “Ma ei tea, kas ma teen selle rolli ära, äkki loeksid stsenaariumit?” Ta oli kohe nõus, järgmisel päeval kohtusime, lugesime dialooge, rääkisime kõigest muust peale filmi ning lõpuks andsin talle stsenaariumi, öeldes “see on sulle”, pikalt mõtlemata, järgisin oma kõhutunnet. Vincent lisas rollile pöörasust juurde, mina oleksin liialt intellektile rõhunud.
Vincent on just selline, kellega võib luurele minna, tänan taevast, et see juhtus. Kõik toimus väga lihtsalt, samuti töö ülejäänud meeskonnaga, kelle ma samuti kiiresti ja intuitiivselt kokku panin. Kogu meeskond tegi seda filmi kiirolukorras, suurest kirest filmikunsti vastu. Inimesed andsid mulle endast kõik ja usun, et just tänu neile tegin filmi, mida teha tahtsingi. See oli ime, arvestades, kui vähe aega meil oli.
Ja Julie Gayet?
Tahtsin tüdrukut, kes oleks Gilbertist palju helgem, moraalses ja füüsilises mõttes, et oleks kohe tunda, et ta on haritud, et nad ei oleks pärit samast maailmast. Julie’d kohtasin filmi Rainbow Warrior võttel, ta vastas täpselt minu ootustele. Ta on väga sarmikas näitlejanna ja mulle meeldib tema produtsendikogemus.
Filmis meeldib mulle see naine ja tema isiksus. Klaveristseenis mõistame, miks Gilbert oma abikaasast kinni hoiab: sest ka naine suudab meest tüssata. Ta ei ole pelgalt naine, kes kannatab ja on pidevalt pettunud.
Veel üks tugev naine filmis: politseiinspektor
Jah, tahtsin, et võimukandja oleks - nagu mu esimeses filmiski - naine, seetõttu valisin ka kohtuniku rolli naise. Zabou Breitmaniga olen juba varemgi koostööd teinud, eriti “24 päevas”. Meie vahel tekkis tugev side, ilmselt kuna film ise oli üsna raskemeelne. Mulle meeldib, kuidas ta näitleb ja mõtleb. Ja tema fantaasia. Tema näitlejatöö ei ole klassikaline. Küsitlusestseenis ta peaaegu, et vabandab, tal on Gilbertist kahju. Ta ei mängi ranget politseinikku, vaid jääb oma rollis usutavaks, väga eluliseks ja inimlikuks.
Ja venna roll?
Algusest peale hoiatab vend Gilberti, ütleb talle, et aeg on lõpetada. Ta esindab selles mõttes vaataja pilku, seda, kes Gilbertiga kaasas käib, ent kelle arvamust viimane ei kuula. Tema rolli jaoks otsisin natuke kohmakat, leebet poissi. Teda mängib Ludovik, Studio Bageli nimelise humoristide stuudio liige - nende töid võib näha internetis ja Canal Plusis.
Avastasin ta tänu oma pojale, kõik noored armastavad teda. Ta on leidlik, andekas ja alati õiglane. Minu arvates on see uus näitlejate põlvkond tähelepanuväärne. Ludovik tõi filmi täiesti uue energia.
Muusika?
Filmile, mis ei ole ei puhas draama ega komöödia, pidi leidma õige tonaalsuse. Filmi esimese osa jaoks, kus Gilbert oma pettusi korda saaab, tahtsin jazzilaadset muusikat, natuke Whiplashi stiilis, charlestoni, saavutamaks orgaanilist musitseerimist, nagu toimuks otse meie silma ees elav kontsert. Filmi teine pool on lähedasem klassikalisele krimifilmile, ka muusikavalik on oodatum. Muusika kirjutas Pascal Legagne. Ka temaga oli koostöö väga lihtne.
Võtted Tel Avivis?
Seda linna meeldis mulle väga filmida. Tõestisündinud lugu toimus seal ja see võimaldas ka kirjeldada väljarännanud prantslasi, kes seal elavad, virelevad ja vaidlevad. Tel Aviv näeb kinoekraanil väga hea välja. Sarnaselt New Yorgile võimaldab ka see linn leida väga filmilikke perspektiive, arhitektuuri ja urbanismi.
Kuidas sujus teie koostöö Isaac Sharryga?
Ta toetas mind nagu üks õige produtsent kunagi. Tal ei olnud alati vastuseid, aga ta esitas mulle õigeid küsimusi ja seda üsna osavalt, aidates mul stsenaariumit paremaks muuta. Ta saatis mind selles seikluses vapralt lõpuni. Ta ei andnud kunagi alla, olin tema filmiarmastusest pahviks löödud.
Kas teise filmi tegemine erines esimesest?
Mul oli sama kiire nagu oma esimese filmiga, aga teise filmi puhul oli kindlustunne siiski vahete-vahel suurem. Mulle meeldib kaader, pilt, loo jutustamine. Lavastamine on suurepärane väljendusvahend, see toob suure rahuldustunde. Kõige kohta saab midagi öelda! Mulle meeldib inimesed pardale võtta, mitte neid lõa otsas hoida.
Intervjuu Isaac Sharryga
Te ei ole mitte ainult produtsent, viibisite ka filmi “Aitäh helistamas” sünni juures…
Jah, mul oli mõte teha film Gilbert Chikli pettustest. Olin tema kohta kuulnud sõpradelt, mingil hetkel räägiti minu tutvusringkonnas ainult sellest mehest, kes suutis ühe telefonikõne abil olla firmajuht, siis välisluureosakonna agent ning petta välja raha, palju raha… Tema pettused tundusid niivõrd ebareaalsed, et otsisin nende kohta infot internetist, ajakirjadest ja raadiost.
Mida enam ma teada sain, seda enam sain kinnitust, et kõik, mida tema kohta öeldi, oli tõsi ning et see oli ehtne filmimaterjal. Ajasin veelgi rohkem jälgi, et aru saada, kes see inimene on, kuni selleni välja, et võtsin ühendust tema advokaadiga ja kohtusin tema endaga vanglas.
Miks te soovisite temaga kohtuda?
Tahtsin selle looga otsest kontakti saada peategelaste kaudu. Tahtsin teada, mis tegelikult juhtus, olla tõele võimalikult lähedal. Kohtusin Gilbert Chikliga aasta enne tema vanglast vabanemist. Niipea, kui ta vabanes, veetsime mõned hetked koos, esitasin talle küsimusi ja lindistasin teda, palusin, et ta seletaks mulle võimalikult täpselt, kuidas ta seda kõike tegi. Kuidas on võimalik, et pankurid, kes teenivad miljardeid eurosid ja kes on õppinud kõrgetes koolides, lasevad end petta üheainsa telefonikõnega?
Kuidas on võimalik, et nad helistavad pankadesse, et lasta endale üle kanda kaks, kolm või neli miljonit eurot, et anda see kellelegi tundmatule?! Meie vestluse lõpus oli minu käes kümme kassetti, mille peal Chikli seletas kogu tõe oma tüssamiste kohta. Kirjutasin selle kõik uuesti ümber ja tegin Pascal Elbéle ettepaneku kirjutada ja lavastada film, mis põhineks sellel materjalil. Viisin ta samuti kokku Gilberti ja politseinikega, kes viimase kinni olid võtnud. Siis asus ta tööle.
Miks soovisite kohtuda samuti politseinikega?
Tema telefoni teel toime pandud röövid tundusid nii ilmvõimatud, et hakkasin mõtlema: “kes võiks mulle öelda, et see, mida ta mulle räägib, on tõesti tõsi?”. Hakkasin otsima loo teist poolt, uurijaid, eriti kahte politseinikku, kes teda jälitanud olid. Ka nende vaatepunkt andis filmile oma osa juurde.
Miks arvasite, et just Pascal Elbé võiks filmi kirjutada ja lavastada?
Pascal kutsus mind vaatama oma esimest täispikka filmi Tête de turc, mis mulle väga meeldis. Siis mängisime koos Frédéric Balekdjiani filmis Les mauvais joueurs ning oleme sellest ajast peale olnud väga head sõbrad. Oli vaja leida õige inimene, kes suudaks aru saada selle professionaalse petturi ajus toimuvast, talle läheneda ning võita tema usaldus, et ta räägiks talle asju, mida ta ehk mulle poleks rääkinud. Pascal oli suurepärane ja olen tõesti väga õnnelik, et sain temaga koos seda filmi teha. Meil oli hea duo, stsenaariumist montaažini välja. Meil oli ka eriarvamusi, kuid dialoogi suhtes olime alati ühel lainel.
Filmi “Aitäh helistamast” alguses ilmub ekraanile tekst “Tõesti sündinud loo ainetel”, konkreetseid nimesid ei ole mainitud…
Meid huvitasid Gilbert Chikli poolt toime pandud raharöövid, mitte tema elu kui selline. Kuid ainult raharöövidest terve filmi tegemiseks ei piisanud. Sealt tuligi mõte luua peategelasele eraelu, naine, poeg, ema ja vend… Seetõttu kaugenesime me inimesest, kes meid algul oli inspireerinud.
Film näitab, et peategelase põhiline nutikus seisneb oma vestluspartneri nõrkuste tundmises: olgu selleks enesekindluse või eneseväärikuse puudumine või emotsionaalne haprus…
Jah, alates sellest, kui ta ütleb esimese “halloo”, isegi kui vestluspartneriks on kõrgel positsioonil oleva suurfirma juht, suudab Gilbert tungida viimase intiimsfääri, kujutada ette, milline võiks olla teda ümbritsev sisustus, muuta ta ärevaks, saada aru tema nõrkadest külgedest. Gilbert on kõige suhtes uudishimulik, sest iga väiksemgi tema käsutuses olev detail võib talle kasuks tulla. Niipea, kui ta kuuleb või loeb informatsiooni ajakirjas või internetis, hakkab tema aju tööle. Iga pisemagi nõrkuse puhul sööstab ta hetkekski kahtlemata tulle. Miski ei suuda teda peatada.
Miks Gilbert Chikli isik teid niiväga huvitas?
Esmalt sellepärast, et ta ületas piire, mida ma ise ületada ei suudaks. Oli huvitav, kuidas ta suutis oma ohvrite üle nii palju mõjuvõimu omada.
Filmis on nii komöödia kui kriminulli elemente...
Sellist tüüpi sulidega teisiti ei saagi, just see muudabki nad eriliselt häirivaks. Nad võivad end näidata naljaka ja äärmiselt sümpaatsena, järgmisel hetkel aga röövivad süümepiinadeta miljoneid eurosid.
Soovisite algul teha peaaegu, et dokumentaalfilmi?
Mõtlesime tükk aega, kuidas leida filmi kese, et see ei oleks ei Mesrine’i ega Bonnot’ gängi elulugu vaid räägiks lihtsalt ühest mehest, kes julges rünnata temast palju suuremaid kalu, ainsaks relvaks telefon ja oskus sõnu ritta seada.
Intervjuu Vincent Elbaziga
Kuidas jõudsite projekti “Aitäh helistamast” juurde?
Kui Pascal projekti kolm aastat tagasi alustas, rääkis ta mulle sellest ja avaldasin soovi mängida Perezi rolli. Ta ütles, et tahaks seda ehk ise mängida. Elu läks edasi, aeg möödus… Siis jõudis projekt minu juurde tagasi filmi eelarve, produtsendi ja Pascal Elbé soovi kaudu teha oma esimese filmiga võrreldes täpsem linateos, keskenduda eelkõige lavastamisele.
Siiski kahtles ta oma soovis peategelase rolli täita viimase minutini, mis oli minu arvates täiesti normaalne. Mulle meeldib Pascal Elbé väga, oleme mitmetel võtetel koos olnud, tunneme ja austame teineteist, ma usaldan teda. Kui ta viimaks mulle rolli pakkus, kolm nädalat enne võtteid, olin juhuslikult vaba ja ütlesin kohe “jah”. Mul oli rolli ettevalmistuseks väga vähe aega, aga see ei olnud suur probleem. Iga filmi juures on oma spetsiifika, omad raskused.
“Aitäh helistamast” omapäraks on kõikuda krimi ja komöödia vahel…
Jah, ja Pascal Elbé saab sellega hakkama, sest stsenaariumi struktuur on piisavalt tugev. Film peab vett kahtlemata ka sellepärast, et on tehtud tõestisündinud loo ainetel, mis annavad talle dokumentaalset poolt ja täpseid fakte juurde. Niisiis võime selle üle ka naerda, seda enam, et see viib meid lähemale peategelase karakterile - ta tunneb pettuste toime panekust naudingut.
Selle rõõmu pidi kindlasti vaatajani viima, sest tegelikult tahame me ju kõik elust rõõmu ja naudingut tunda. Pascal Elbé kirjutatud dialoogides oli palju huumorit ja eriskummalisust, selles on veidi koomiksile sarnast lähenemist, mis ei kirjelda ilmtingimata psühholoogilist reaalsust - mis on ilmselt karmim ja julmem -, ent mis siiski ei jäta käsitlemata tegelase hullumeelset poolt.
Kuidas näitlejana ühest registrist teise liiguda?
Gilbert Perezi hullus võimaldab tal kõik takistused ületada, oma kirele järgneda. Tema vabadus on kõikehõlmav, samas ka destruktiivne, sest tema peas ei ole ühtegi piiri. Seetõttu liigume naudingu juurest otsejoones tõsiste asjade juurde - me maksame oma naeru eest emotsionaalses mõttes, sest me teame, et juhtumitel oli ka tõelisi ohvreid.
Samuti usaldan ma oma näitlejainstinkti. Oli hetki, mil tundsin, et stseen oli väga naljakas, näiteks see, kus Perezi poeg satub talle peale, kui ta parasjagu raha peidab ja kui Perez ütleb talle, et ta on salaagent, aga et ärgu poeg seda emale öelgu. See on hale, aga naljakas. Oli ka neid hetki, mil pidin mängima hirmu või ähvardusi. Selle tegelaskuju pöörasuse tõlgendamine oli tõeline nauding, sama oluline oli väljendada ka tema julmemat poolt.
Isegi kui film ei kirjelda reaalselt eksisteeriva inimese elu, kehastate te siiski kedagi, kes on päriselt olemas olnud… Kas see teadmine muutis teie lähenemist tööle?
Mitte oluliselt. Muidugi vaatasin ma intervjuusid, kõike, mis selle looga seotud oli. Pascal Elbé ja Isaac Sharry, filmi produtsent, töötasid selle teemaga juba kolm-neli aastat ning olid kõigega kursis. See võimaldas mõned peatükid vahele jätta! Tundsin vajadust Gilbert Chikliga kohtuda ja see oli näitlejana väga huvitav kogemus.
See andis mulle võtme tema olemusesse, isegi kui temaga kohtumine ei andnud tingimata kõiki vastuseid. Samas, Pascal Elbé dialoogid eemaldusid reaalsusest üsna oluliselt. Elbé huvitus sellest loost omal moel, visandades kirjandusliku karakteri, jäämata kinni tegelaskuju imetlusse ega ka liig lineaarsesse käsitlusse. Põhiliseks materjaliks jäi siiski stsenaarium, Pascal Elbé valikud.
Töötasin sellega, mitte väljalõigetega ajalehtedest! Minu eesmärk oli olukordi lahendada parimal viisil, tabada stseenide sisu võimalikult kiiresti ja sügavuti, teha koostööd partneritega, tajudes, et ma ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuma hakkab. Mulle ei meeldi liialt mõelda ja analüüsida, eelistan tegutseda hetke ajendil.
Mis puutub impulssidesse, siis Perezi roll oli teile tõeline kingitus, vaevalt, et ta ainult oma aju kasutas…
…ta ei kasuta seda üldse! Tema väide, et ta oma ajutegevust kontrollib, on hullumeelne, ta ei ole üldse intellektuaalne tüüp. Mõningatel hetkedel tõestab ta üsna üllatavalt oma nutikust, kuid ta ei analüüsi sugugi oma tegusid. Kui on vaja läbi rääkida maffiaga, teeb ta seda. Kui on vaja oma naisele tiibklaver osta, ostab ta selle. Kui on vaja see talle tagasi anda, annab ta selle tagasi.
Ta tegutseb tunde järgi, pikalt mõtlemata. Isegi tema raharöövid ei olnud algselt täpselt läbi mõeldud. Ta on juba aastaid jamasid kokku keeranud ja sellel alal väga andekas, mistõttu leiab lõpuks alati selle, mis talle sobib. Filmis näeb ainult seda hetke, mil ta oma ohvriga räägib, kuid kahtlemata on ta enne sobiva ohvri leidmist teinud veel sada telefonikõnet.
Kuidas võtted sujusid?
Arvestades seda, kui vähe mul rolli ette valmistamiseks aega oli, hüppasin mõnes mõttes tundmatus kohas vette, usaldades Pascali, kes väljendas selgelt, et roll pidi olema ühtaegu nii traagiline kui naljakas. Kui see juhtnöör välja arvata, oli tegemist tööga, mis oli iga päev veidi erinev. Pascal Elbé võib olla mõnikord väga täpne, isegi range, teinekord annab ta näitlejale täieliku vabaduse, olenevalt sellest, mida antud stseenis vaja on.
Tagantjärele saan aru, et me rääkisime tegelaskujust üsna vähe, pigem puudutasime erinevaid tol hetkel vaja olevaid näitemängu aspekte. Kasutasin ära mulle antud vabadust ja olin hea meelega nõus, kui kaadrist taheti mitu võtet teha. Kui teemast kõrvale kaldusin, tõi Pascal Elbé mu mängu tagasi üsna lihtsal viisil. Perez on kord ohtlik manipulaator, kord jälle naudingute otsija, vahel aga psühholoogiliselt haavatav. Mõnikord on tunda, et ta võib iga hetk kokku kukkuda.
Eriti, mis puutub tema suhteid emaga. Perez manipuleerib kogu maailmaga, välja arvatud oma emaga!
Mulle meeldib väga see stsenaarium, sest see on karm. Perezi ema on väga külm ja poeg teeb kõik, et tema tähelepanu võita, nagu väike laps. Selline mäng on ohtlik, sest ükskõik, mida poeg emale annab, ema ei ole kunagi rahul. Range ema tegelaskuju kaudu saab ka nalja visata “alati väga lahke juudimamma” klišee üle, leida sellele vastukaalu. Sellise ema olemasolu näitab samuti midagi Perezi psühholoogilise olemuse kohta.
Ka Perezi naine on tugev isiksus, kuigi hoopis teisel moel, igal juhul ei ole ta ohver…
Tõsi, ta ei ole ohver. Ta on oma elus valiku teinud, ta teab, kellega tal tegemist on ning on ainuke, kes suudab natukenegi meest ohjes hoida. On tunda, et kui naist ei oleks, läheks mehel halvasti. Tal on midagi erilist, mida mehel ei ole. Julie Gayet tõi sellesse rolli palju elegantsi. Olin temaga koos mänginud Jean-Louis Milesi filmis Nag la bombe, 20 aastat tagasi. Oli tore teda taas kohata ja väga hea, et ta rolli vastu võttis.
Kuidas läksid telefonikõnede stseenid, Gilbert Perezi raharöövid?
Need olid filmi kõige keerulisemad stseenid. Võtted toimusid välismaal ja ajavahe tõttu pidime vestluspartneriga mõlemad oma telefonijutu eelnevalt lindistama, et seda hiljem kõrvaklapist kuulata. Kahjuks selline taktika ei toiminud. Minul on vaja teist näitlejat, et tõeliselt oma rolli sisse elada, et temaga koostööd teha. Seega tegime need stseenid stuudios, järelhelindamise faasis. Siis nägin lõpuks oma partnerit ekraanilt ja sain temaga koos stseenid sisse mängida.
Gilbert Perezi manipulatsioonikunst on võimalik vaid seetõttu, et meie ajastu elab pidevas hirmus ja on harjunud kommunikatsioonivahenditega, tänu millele teise inimese kohalolek ei ole alati vajalik…
Tõsi, aga mõnel teisel ajastul oleks seda saanud kindlasti teha mõnel teisel kujul. Hullumeelne leiab alati viisi, kuidas oma hullusi toime panna! Inimkonnale on omane, et mõned inimesed kasutavad ära teiste haavatavust. Perez on eelkõige hääl telefonis, tänu sellele tekib kahe inimese vahel side, ometi ei ole see reaalne. Kõik toimub telefonitsi ja kui äkitselt on vaja raha võtta ühe restorani tualetist, saadab Gilbert sinna oma venna. Gilbert Perez ei siseneks reaalselt pangahoonesse, et raha röövida - ta ei ole selles mõttes vägivaldne tüüp. Tema kirg seisneb kahes asjas: telefonis ja tema ajus...