Genka tunnistas üles kooliaegse kuritöö: ma nimetan seda strateegiliseks lükkeks, et mitte oma tulevikku ohtu seada

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
16. veebruar 2016 22:28
Genka | FOTO: Kanal 2

Sel nädalal linastub Eesti kinodes uus eesti mängufilm «Klassikokkutulek». Stsenaariumilt veidi hittfilmi «Pohmakas» meenutavas linateoses mängivad Mait Malmsten, Ago Anderson ja tuntud räppar Genka ehk Henry Kõrvits.

«Radar» otsustas viia filmis klassivendi kehastavad näitlejad nende enda vanadesse koolidesse, et rääkida, millised nad ise oma kooliajal olid.

«Kuskil üheksanda klassini olin ma ikka suht jobu. Ma olin pikk, kõhna, ega ma sain ikka kõvasti peksa,» meenutab oma kooliaega Henry Kõrvits, kes filmis kehastab naistemees Toomast.

«Seal me mekkisime teinekord Lõunamaist ja mängisime kaarte, midagi sellist,» räägib Mait Malmsten, kes filmis kehastab tagasihoidlikku Marti.

«Talvel otsustasin, et ma tulen siit paljajalu läbi lume. Ma ei tea, võis olla 5 kuni 10 kraadi külma,» naerab Ago Anderson, kui meenutab seika, kus tahtis teada, kas ta niimoodi kooli lastakse. Ei lastud. Ago Anderson kehastab filmis pullivenda Andrest.

Tuleb välja, et neid tegelasi filmis kehastavad näitlejad olid ka päriselus oma filmirollile üsna sarnased.

Genka - tüdrukute lemmik

Henry Kõrvitsa endise klassiõe Elo Selirannaga kohtudes selgub, et

filmis kehastatav naistemehe roll on Henryle juba kooliajast tuttav.

«Ta oli kohutavalt populaarne. Ma arvan, et 1 - 9. klassini meil ei õnnestu klassist leida ühtki tüdrukut, kes vähemasti päevagi Kõrvitsasse armunud ei olnud. Tore tögamise teema oli ikka - Kõrvits ja tema naised,» naerab Elo Selirand.

Henry peab seda tõsiasja tunnistama. «Ma ei ole kunagi olnud selline single guy, mul on kogu aeg olnud mingisugune pruut või asi. Mina enda arust olin ikka väga pühendunud suhteinimene, aga ilmselt ei tulnud see hästi välja,» kommenteerib Kõrvits endise klassiõe sõnu.

Selirand jätkab, et Kõrvits oli tollal nende kooli kõige coolim poiss. «Talle andis direktor isegi kõrvarõnga andeks,» meenutab Selirand.

Ühine kuritöö

Elo ja Henry käisid koos 12 aastat Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Neid ja teisi klassikaaslasi liidab ka ühine kuritegu. Ehkki nende klass ei saanud omavahel alati hästi läbi, liitis mure prantsuse keele eksami sooritamise pärast nad siiski kokku. «Enne prantsuse keele lõpueksamit olime me aetud sellisesse seisu, et me saime aru, et me ei suuda seda sooritada ükskõik millise abivahendi abil, välja arvatud sissemurdmine ja eksamipiletite varastamine, mille võttis siis enda peale Henry koos ühe klassivennaga. Selleks oli vaja kätte saada kabineti võti ja murda lahti see kapp,» avaldab Selirand kooliaja vahest kõige hullema teo.

Kõrvits pehmendab. «Ma ei nimetaks seda sissemurdmiseks, ma ei nimetaks seda varastamiseks. Ma nimetan seda strateegiliseks lükkeks, et mitte oma tulevikku ohtu seada. Selleks oli meil väga vahva plaan, mis kell me võtame kuskilt võtme, mis ukse me lahti jätame ja millise akna ja nii edasi. Siis me õhtul tulime ja võtsime need ära. Mingit sissemurdmist kui sellist ei olnud,» meenutab ta.

Mis edasi sai, sellest lähevad Elo ja Henry versioonid lahku. Elo mäletab, et kätte saadi valed eksamipiletid. Henry ütleb, et piletid olid siiski õiged - nad võtsid ära kõige raskemad grammatikaküsimused ja see tähendas, et eksamil neid ei olnud. Igal juhul sai terve klass prantsuse keele eksami edukalt sooritatud. Henry ise sai kolme.

«Kui me ei oleks seda teinud, ma oleks selle eksami läbi kukkunud, mis ilmselt oleks mõjutanud minu edasist elu,» on Henry kindel, et tegu oli vajalik.

Pudel viina ja pannkoogid

Nagu teismelised ikka, oli kombeks pidutseda ning pidudega käis tihti kaasas ka alkohol.

«Nii palju, kui selle ajastu pidudel joodi, ei ole noored kunagi enam alkoholi kätte saanud,» arvab Elo Selirand.

Henry meenutab, et enne koolipidusid käsid nad ühes pannkoogikohvikus, tellisid pannkooke ja pudeli viina ning tegid eelsoojendust.

«Kui ma praegu mõtlen, et kui ma läheks kuskile ja mingid 17-18-aastased kutid oleks pudel viina ja pannkoogid laua peal, siis see oleks päris naljakas vaatepilt. Sellel ajal tundsime, et see käib asja juurde,» naerab Henry.

Vaikne Malmsten

See siin on aga praegune Laagna Gümnaasium. Siin käis koolis Mait Malmsten.

«Kui ma täna siia sisse astusin, siis tundub, et kõik on muutunud. Siin on tehtud vist kapitaalne remont või ümberehitused. Minu meelest on isegi mõned seinad teistmoodi,» räägib Mait.

Filmis kehastab Mait tagasihoidlikku pereinimest. Maiduga ühes klassis käinud tänase riigikogulase Andre Sepa sõnul oli Mait vaikne poiss ka koolis.

«Mulle ei meenu, et Mait oleks olnud liider. Mait ei olnud ka nohik,» sõnab Andre. Malmsten ei vaidle talle vastu. «Noh just täpselt selline ma ilmselt olingi nagu mind kirjeldati,» arvab Mait. Sepp ei suuda ka meenutada, et Malmstenil kooli ajal tüdruksõber oleks olnud. «Maidu pruutidest kooliajal mina ei tea,» sõnab ta. «Eks sümpaatseid ikka inimesi oli, aga kindlat sellist pruuti mul ei olnud,» kinnitab Mait endise klassivenna sõnu.

Patud kooli raadioruumis

Keskkoolis käis Mait selle aja maailma suurimas eestikeelse õppega koolis poisteklassis, mis hoidis omavahel tugevalt kokku. Suurem osa Maidu vabast ajast kulus erinevatele trennidele ja korvpallile, lisaks mängis ta kitarri. Vahel leidis ta ka aega istuda klassikaaslastega raadioruumis, mis oli mõeldud kooliraadio tegemiseks. Selleks seda siiski ei kasutatud. «Seal me mekkisime teinekord Lõunamaist ja mängisime kaarte, midagi sellist. Ja seal raadioruumis need sellised kõige patusemad teod toimusidki,» hakkab Mait naerma.

Andersoni spikrilips

Lasnamäe nõlvalt sõidame edasi Pärnusse.

Siin Koidula Gümnaasiumis käis omal ajal Ago Anderson, kes filmis mängib heatahtlikku pullivenda. Ka päriselus pole nali Agole võõras ning lapsest alates on ta soovinud eristuda hallist massist.

«Et selline teistsugune ja huvitav. Ago eripäraks olid tohutult suured lipsud,» meenutab Ago sõber Argo Põldots.

«Mingi lips sai lahti võetud, sealt sai need lõiked ja siis sai need natukene igalt poolt suuremaks aetud. Lõpuks sai ajalehest lips tehtud, noh paberist. Ja sellega harjusid ka õpetajad ära. Ja siis sa tegid ju valgest paberist lipsu ja siis sa selle valge paberi peale trükimasinaga kirjutasid kõik eksami küsimused või materjali,» seletab Ago lipsude vajalikkust.

Argo Põldots oli Ago koolivend. Neil oli kombeks tihti peale tunde kokku saada, et enda elu huvitavaks teha. Näiteks istusid nad suvalisele bussile ja väljusid mõnes metsatukas.

«Mingi kellaaeg peale kooli, kus me saime kokku. Pakiti kaasa kõige ebavajalikumad asjad, mis üldse said olla. Tohutusuured vineerkohvrid,» räägib Argo.

«Oluline oli see, et tuli kaasa võtta ebavajalikud asjad,» ütleb Ago.

Kaasa võetud mittevajalikest asjadest ehitati näiteks tee äärde raamatukogu.

«Kui pann oli kaasas, sai midagi praadida, mida heal juhul võis metsast leida,» lisab omakorda Argo.

«Ega me endale armu ei andnud, selles mõttes, et ega me ei tahtnud teha, et meil oleks mugav. Kui ikka ööbimisega, kui oli teada, et ööseks ei pea koju tulema, ega me selleks ettevalmistusi ei teinud,» võtab Ago asjad kokku.

Koolivenna sõnul sumisesid tüdrukud Ago ümber pidevalt, kuid sellest hoolimata kooliajal tal tüdruksõpra ei olnud.

«Ma olen kerge armuja, aga ega see tüdrukutele ei loe, et sina armud. Aga ega ma seda asja ikka kartsin, ma ei julgend väga neile läheneda,» teatab Ago häbelikult.

Andekad koolipoisid

Kõigil meestel lõid juba kooliajal välja mõned anded - näiteks Mait joonistas palju.

«Mait joonistas hästi. Paljudel klassivendadel on Maidu joonistused, tal oli tõeliselt hea käsi,» meenutab Andre.

Kui teised poisid vahel tunni ajal õpetajaid segasid, siis Mait sellest osa ei võtnud.

«Tema võib olla väljendas kogu selles klassis toimuva situatsiooni ruudulisele paberile pastapliiatsiga ja ta tegi seda tõeliselthästi,» kiidab Andre Maitu.

Ka Henryle meeldis joonistada.

«Ta joonistas suurepäraseid koomikseid Uukakulli koolilehele, mida tegid siis meie klassi poisid.»

Ago aga tegeles fotograafiaga.

«Me käisime ka mingis fotoringis, kus meile usaldati mingit sorti kaamerat,» ütleb Argo.

Ka fototegemise juures prooviti oma elu huvitavaks teha.

«Et natukene adrenaliini lisada, siis ma mäletan, et me käisime sodimas sõjaväeosa seina. Me käisime sinna lilli ja karusid peale joonistamas ja üritasime siis ka seda tegevust jäädvustada,» meenutab Ago.

Jäädvustada tähendas pilti teha. Ja te võite endale ette kujutada, mida võis omal ajal tähendada ühe sõjaväeosa aia illustreerimine ja selle pildistamine.

«No see oli päris ohtlik, kui me oleks vahele jäänud, siis võib olla oleks tulnud suur jama,» ütleb Ago.

Põhikoolis tegeles Ago ka etlemisega ja käis näiteringis. Eriti on tal aga meeles luuletuste lugemine - ta meenutab, kuidas pidi esinema sõjaveteranidele.

«Punased nelgid ja need ordenitega... Ja ma mäletan, et ma mõtlesin, et nad on ju tapnud inimesi. Ma mäletan, et mõte läks selleni välja, et nad on ju mõrvarid ja siis ma hakkasin juba seal saalis vere lõhna tundma. Ja siis hakkas mul paha. Ja siis ma lugesin need read ära ja... hakkasin oksendama,» räägib Ago ühe loo.

Sel hetkel mõistis Ago, et ootamatud teod ja asjad tekitavad inimestes elevust.

«Ja siis saigi hakata mõtlema neid rumalusi välja, et endal sära silmis oleks ja ka teistel,» lisab Ago.

Mait kooliajal oma näitlejameisterlikkust ei demonstreerinud.

«Ja täna arvata, et meie koolivend on tunnustatud näitleja, siis selle kolme aasta jooksul, kui tuli laval üles astuda, siis ma ei mäleta, et Mait oleks seda kunagi teinud. Näitlejameisterlikkus jäi meil nägemata,» ütleb Andre.

«Kooliajal hoidsin ma sellest teatritegemisest kõrvale, sest oli mingisugune ebausk,» kommenteerib Mait.

Näitlejakutse poole pöördus Mait alles pärast keskkooli. Henry puhul oli aga vastupidi. Tema näitles koolis, aga näitlejat temast ei saanud.

«Ja siis me mõtlesime ise mingisuguse näidendi välja. Ja kuna ma käisin prantsuse keele eriklassis, siis me tegime Sinihabet prantsuse keeles,» meenutab Henry erinevaid näidendeid.

«Henry oli ikka väga hea näitleja. Ja see, et ta seda teed ei valinud, see on selline juhus,» sõnab Elo.

Lisaks näitlemisele tegi Henry ka mitut bändi. «Ma tegin bändi maal kuttidega, ma tegin bändi oma onupoja ja vennaga. Kogu aeg on mingit bändi ka tehtud,» räägib Henry.

Ehk siis kokkuvõttes - naistemees, tagasihoidlik ja tubli keskmik ning pullivend. Neid rolle kehastavate näitlejate endi lugusid kuulates tekib kummaline aimdus, et vähemalt selles filmis pole need rollid sattunud neile juhuslikult.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL