Põnev! Paljukirutud Taxify juhi pihtimus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
24. jaanuar 2016 12:46
Taxify kaasasutaja Martin Villig | FOTO: Eero Vabamägi

"Ma ei ole paberitega taksojuht. Ma pole läbinud taksojuhi ametikoolitust, mul puudub taksomeeter ning plafoon. Mul on vastu panna Taxify juhi koolitus. Ma olen üks nendest 5% Taxify juhtidest, kellele meedia viimasel ajal erilist tähelepanu pöörab. Ma olen sõidujagaja, kes kulude kokkuhoiu eesmärgil võtab Taxify äpi kaudu peale inimesi. Kliendid esitavad oma soovi, kuhu nad tahavad minna ning sihtkohta jõudes lahkuvad nad autost, tasudes summa ning mina sõidan edasi sinna, kuhu vaja. See on juriidiline sõnastus. Reaalsuses aga on see ikkagi sisuliselt taksojuhiamet, mitte pelgalt teenus nagu koolitusel väidetakse." Nii pihib üks Taxify juht portaali Neljas Dimensioon veergudel.

Autosse istudes on paljud skeptilised. Sõidutatud 72 kliendist tundis vähemalt iga kuues huvi, miks mul taksomeetrit pole ning kuidas ikkagi veenduda, et ma neil nahka üle kõrvade ei tõmba. Muresolevatele inimestele olen alati andnud lepingust pähe kulunud stampvastuse:

„Ma olen sõidujagaja, ma pole taksojuht. Summa tuleb sõidu lõpus ja see arvutatakse välja läbitud kilomeetrite järgi. Minu Taxify Driver äpis töötab koguaeg GPS, mis mõõdab distantsi. Sisseastumistasu ning kilomeetri hinda näete autot tellides.“

Peale selgitustöid jäid kahtlustavaks vähesed, kes olid ikka mures, kas ma tean, kuhu ma lähen ja kas nad sõidavad õiges autos või on nad sattunud ebaseadusliku tegevuse tunnistajaks. Siinkohal ma ilmselt liialdan, kuid enam-vähem seda võisid nad mõelda.

35 minutit loengut ehk nüüd oled sa Taxify sõidujagaja

Kuidas ma Taxify juhiks sain? Ühesõnaline vastus oleks „imelihtsalt“. Pärast tervet ööd viimaste kodutööde vorpimist ning järjekordset Taxify sõidujagajaid laimava teksti lugemist Postimehest, tuli täiesti spontaanne idee – uuriks ja vaataks ise, kui lihtne on ise juhiks saada, mida „taksojuhi“ amet endast kujutab ning mille üle kogu sõim käib? Ma mõtlesin, et tänu Taxifyle saan ühe väärt kogemuse võrra rikkamaks.

Mõtte tekkimisest Taxify juhiks registreerimiseni möödus maksimaalselt 10 minutit. Paar tundi hiljem sain Taxifylt kõne. Küsiti kolm küsimust: Miks ma tahan seda tööd teha? Kui kaua mul load on olnud? Kas mul kriminaalkaristusi on?

Positiivsed vastused antud, pakuti välja võimalikud koolitusajad. Kuna tegemist oli pühade-eelse ajaga, olin sunnitud nädala ootama. Koolitus oli kohustuslik. Noh, ma ütlen, et pigem oli tegemist loenguga, kus räägiti, mida teha ja kuidas käituda. Loeng kestis maksimaalselt pool tundi, mille sisse kuulus ka tulevaste sõidujagajate ja nende dokumentide pildistamine.

Fotosessioon tehtud, vaatas koolitaja läbi igaühe autod. Kui autoga koolitusele ei tulnud, pidi hiljem saatma masinast pildid. Pärast inspektsiooni soovis koolitaja meile edu, sõnas, et oleme nüüd Taxify juhid ning vajalik kontoinfo saadetakse sama päeva õhtul või hiljemalt järgmise päeva hommikul.

Protsessi kirjeldusest võib jääda mulje, et juhiks saada võib pea igaüks, kellel auto ja juhiload. Kas või oss oma 20 aastat vana bemmiga, keda näed talvel öötundidel miinuskraadidega Ülemiste parklas driftimas ja naistele muljet avaldamas.

Kontrolli sõidujuhtidele ju pole… või siiski?

Niisama lihtsalt see ka ei käi. Taxify asutaja Markus Villig on ise meedias varem välja hõisanud, et nende juhtidele on kõva kontroll ning kõik inimesed sõidujagajaks siiski ei sobi. Alguses tundus jutt kontrollist naeruväärsena.

Aga niipea, kui sain teada kõigist nõuetest, mõistsin Villigi sõnade tõsidust. Kõigepealt, juhiload peavad olema käes olnud vähemalt kaks aastat, juhil vanust 20. Teiseks ei tohi olla auto üle 10 aasta vana. Lisaks ei tohi juhil olla ühtegi kriminaalkaristust ning muid korduvaid rikkumisi. Kui oled korra purjuspeaga roolis olles korrakaitsjatele vahele jäänud, siis juhiks ei saa.

Lisaks sellele on veel üks meede, millega tagatakse juhtide kvaliteet. Kui juhtidel on sõitjate poolt antud hinnang alla 4.5, siis eemaldatakse sõidutaja süsteemist. Väga lihtne viis, kuidas tagada parim kvaliteet. Loomulikult võib juhtuda, et antakse ka väga madal hinnang, aga Taxify helistab ühetärni reitingu andnud inimesed läbi, et kontrollida juhile antud hinnangu põhjuseid.

Kirjumast kirjum

Koolitus läbitud, sobivaks sõidujagajaks tunnistatud, auto puhtaks küüritud – oli aeg alustada. Eksperimenteerimise ning ilmselt ka väga huvitavate ja erinevate inimestega kohtumiseks on see parim amet.

Esimene päev, 30. detsember

Õhtu algas ebameeldiva üllatusega – kutse linnast välja, Rannamõisast kaugemale, peaaegu Vääna-Jõesuusse. Tegemist oli heal juhul 14-aastaste noortega, kes tasusid 50-eurose rahatähega. Oeh. Loomulikult ma ei osanud esimesel päeval kohe sellega arvestada ning tagasi polnud anda, aga õnneks leppisime kokku, et saab puuduoleva raha mõni teine päev kätte. Alates esimesest sõidust olin üllatunud kuivõrd kirju klientuur sõidujagamise teenust kasutada soovis.

Ilmselt oleks Kristiina Ojuland iga teise inimese kohta küsinud, mida ta siin teeb, miks ta oma kodumaal pole ning siis kirjutanud Facebooki teemakohase postituse.

Viie öö jooksul oli inimeste hulgas torkasid silma näiteks väga kahtlases olekus olevad kodanikud.  Kui ma räägin kaheldavas olekus inimestest, siis nemad olid sellised, kelle puhul tekkis küsimus, mitut narkootilist ainet nad on teinud, mitte kas nad on midagi teinud. Osade puhul tekkis küll mõte, et nad on juba Charlie Sheeni või Jim Morrisoni taseme saavutanud. Silmad nii punnis ja punased kui võimalik.

Veel nägin pensionieale lähenevaid töömehi, kellel olid öösel kell 2 veel tunked seljas ning kes oskuslikult nutitelefone kasutasid. Ma ei teagi, mis oli rohkem üllatav – kas see, et 65-aastastel, paadunud joodiku nägudega meestel olid kõige uuemad nutitelefonid või see, et reede öösel oli nad täiesti kained? Mina pole tänaseni vastust välja mõelnud.

Oh Lasnamäe, Lasnamäe, minu teine kodu

Lasnamäge sain külastada vähemalt neljandikul sõidukordadel. Ühel päeval nägi marsruut välja järgmine: kesklinn – Pae tänav – Lasnamäe Centrum – Kadriorg – Laagna tee – Kärberi – Pae tänav. Ühesõnaga, Lasnamäel sai väga palju sõita, peaaegu tekkis juba kodune tunne. Peaaegu.

Minu suureks üllatuseks kasutavad Taxify’d väga paljuski vene keelt emakeelena kõnelevad kodanikud.

Vene rahvusest klientide arv oli väga üllatav, meeldivalt üllatav, kuna enamus neist olid tõeliselt toredad.  Isegi, kui nad olid omadega täiesti läbi (loe: purupurjus), suutsid nad olla palju meeldivamad kui osad eestlased kainena. Tundsid huvi, miks ma seda teen, kuidas mul läheb ja jätsid korralikult jootraha.

Kõige lahkemalt jätsid jootraha vanemad inimesed, keda oli klientide seas suhteliselt palju.

Võib-olla see tuleb nende elukogemusest, võib-olla sellest, et tahavad lihtsalt koju saada by any means necessary, aga nii oli. Enamiku klientidest moodustasid noored inimesed, kes öösiti Suur-Karja tänava erinevates lokaalides käisid, aga suuruselt teine demograafiline grupp olid just 50–60 aastased. Just nemad olid ka kõige meeldivamad kliendid. Eranditult kõik hakkasid rääkima ja nende käest kuulis kõige huvitavamaid elujutte ning midagi harivat.

Inimesed, ärge kartke juhiga rääkida

Vaieldamatult kõige meeldejäävamad sõidud olid need, kus sai kliendiga rääkida. Kahjuks vähemasti pooled sõidud möödusid üksnes Sky Plusi kvaliteetmuusika saatel. Need olid kõige piinlikumad ja ebameeldivamad. Inimestel on suud olemas. Rääkige. Ärge kartke vestlusesse astuda, kui juht kõnetab teid.

See, et taksojuht teid koju sõidutab ja et olete just linnast tulnud, olete võib olla natukene švipsis, ei tähenda, et te ei või rääkida. Taksojuhi amet on raske ja tüütu. Sa pead olema ööinimene, sulle peab meeldima autoga sõita, su unegraafik läheb pehmelt öeldes tuksi ning sa pead sõitma täpselt samu marsruute ühes tunnis võib-olla kolm korda.

Vähemasti minule meeldib rääkida ja inimestega suhelda. Viie päeva jooksul polnud mitte ühtegi sellist sõitu, millal ootasin, et vestlus lõpeks ja inimene otsustaks autost kiiremas korras lahkuda. Hoopis vastupidi, pigem oleks tahtnud, et vestlused oleksid kestnud pikemalt.

Kui miski ajab närvi

Ma tean seda klienditeeninduse mantrat – klient on kuningas. Olen ise piisavalt kaua klienditeeninduses töötanud, ka purjus inimestega. Aga taksojuhina on väga halb, kui sõidad 10 minutit kohale ja siis pead veel 5–6 minutit inimese järele ootama, sest “ta ju kohe tuleb”.

Juhtidele on öeldud, et võib oodata kolm minutit, siis võite helistada takso tellinud inimesele. Kui olete oodanud viis minutit, võite ära sõita. Päris kiiresti õppisin ära, et tuleb helistada juba siis, kui sa kohale jõuad, sest tihtipeale klientidel lihtsalt läheb aega. Hoolimata, et tellija näeb juhi asukohta kaardilt ja aega, millega ta kohale tuleb, siis osad ignoreerivad seda täielikult ning tulevad nii, kuidas jumal juhatab.

Loomulikult sellised juhud, kui sa saad kliendi lõppude lõpuks kätte ja ta istub sinu autosse pärast 10 minutit seismist, saab veel kuidagi positiivse alla liigitada. Mis on aga täiesti negatiivne, mis paneb sind vanduma ning kulunud aega tagasi nõudma ja mõtlema kaotatud raha peale, on tühisõidud.

Sõidad läbi linna 5–6 minutit, jõuad kohale. Helistad kliendile. Klient ei võta vastu. Ootad. 3 minutit on kulunud. Helistad uuesti. Võtab vastu. „Varsti olen kohal“. Ootad viis minutit veel. Helistad uuesti. Enam ei võta vastu.

Täiesti kadunud 15 minutit. Täiesti kadunud… võib-olla 15 eurot. Ametil, millega niikuinii palju ei teeni, on iga minut ja iga sõit arvel. Iga üleliigse ja mõttetu sõidu peab taksojuht enda taskust kinni maksma.

Sõidujagaja töö aastavahetusel

Seevastu tasus aastavahetusel sõitmine väga ära nii mõnelgi viisil – nii finantsiliselt kui ka kohatud inimeste tõttu. Nägin nii vanapaare, lastega peresid kui ka vana-aasta õhtul maha jäetud inimesi.  Aastavahetusel olid tariifid hiiglama kõrged, loogiline ka ju – suurema nõudluse puhul saab küsida ju kõrgemat hinda. Taxify looja Markus Villig ütles, et aastavahetusel on sõidujagajatel kõrgemad tariifid, et meelitada rohkem juhte sõitma. Selle järel avaldasid soovi ka taksofirmad, et saaks vajadusel hindu tõsta. Minu arvates igati värske ja hea mõte – suurem teenistus juhtidele = rohkem juhte = inimesed saavad kiiremini linnast koju. See on win-win situatsioon.

Mõnel venisid „pühad“ pikale

Loomulikult on olemas veel üks ebameeldiv variant – klient jätab maksmata. Ärge muretsege. Jätate maksmata, peate hiljem tasuma. Ära ei maksa, Taxify’d enam kasutada ei saa. Juht saab tasu niikuinii kätte. Nagu võib juba arvata, siis sai ka sellist situatsiooni kogeda. Naine, kutsume teda Mariks, tuli koos oma lapse ning purupurjus sõbrannaga auto peale. Peaks ära mainima, et oli 1. jaanuar ja kell oli 18:30. Naise purupurjus sõbranna, nimetame teda Katiks, oli omadega täiesti teisel planeedil, ta ei saanud mõhkugi aru.

Kolm küsimust – Mis päev on? Mis kell on? Kus ta on? – jõudis Kati esitada ühe minuti jooksul pärast autosse astumist. Muljetavaldav.

Mari läks koos oma väikese lapsega varem maha, andes raha Katile, kes elas kaugemal. Loomulikult oli ta kõikidest 72st kliendist kõige skeptilisem ning temaga viieks minutiks kahekesi autosse jääda oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Jõudes Kati maja ette, ei soovinud ta maksta. Ta ütles, et tal pole seda raha ja uuris, mida ma kavatsen teha, kui ta ära ei maksa. Rahulikuks jäädes selgitasin, mis juhtub. Aga noh, purupurjus inimesega on sama hea rääkida kui raseda mägraga.

Eks siis Kati lahkuski autost, endal kaval irve näos, arvates, et sai tasuta sõidu koju. Hoopistükis sai ta oma sõbranna väga suure pahameele osaliseks. Kuna tellimuse tegi Kati sõbranna, siis oli mul võimalus talle helistada. Koheselt kõne Marile, kellel jagus paar sõimusõna Kati suunas ning lubadus ära maksta. Sõitsin Mari juurde tagasi ja sain oma tasu kätte.

Proovige ise

Võib olla olen liialt palju keskendunud negatiivsetele aspektidele, aga need viis ööd ja varahommikut on olnud igati toredad. Nagu iga tööotsaga, tuleb ka siin ebameeldivusi ette, aga kui sooviks on kasvõi lisateenistuse teenimine ja hästi kirju rahvaga kohtumine, siis see on suurepärane võimalus. Miks mitte proovida?

Loomulikult sõidutad vahel ka oma tuttavaid või siis kedagi, kes teab sinu sõpra, kes on sinu tuttava tuttav. Eesti on väike ning mine tea, kelle Sa järgmine kord peale võtad. Võib-olla on see varajane entusiasm, mis mind nii positiivselt paneb sellest rääkima, aga raha teenimine reede ja laupäeva õhtuti on igati etem variant kui ärgata ülejärgmine päev tühja rahakoti ning rusuva peavaluga.

Hindrek Pärg

Foto: Andre Taal

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL