Kirsti Timmer: ajakirjanik on inimesele hunt

Kirsti Timmer Foto: Marko Söönurm

Ilumaailma kaasautori Kirsti Timmeri lugu on seekord kuri. Võib-olla kutsub ta seekord sellega endale kaela ajakirjandusjumalate kauakestva viha ja raevu. Kuid ilmselt on tõsiselt väljavihastatud Timmeril sellest suht savi.

Pool aastat palus üks kollane meediaväljaanne minult ja minu perekonnalt intervjuud. Pool aastat ütlesin ära. Lõpuks andsin alla. Põhjus miks alla andsin oli selles, et peatoimetaja ja tegevtoimetaja on mulle viisteist aastat tuttavad inimesed. Koos reisidelgi käidud, nemad ei saa ju mingit jama keerata.

Ajakirjanik, kes loo kirjutas oli igati meeldiv ja looga jäime rahule. Ainult, et toimetuses muudetud pealkiri meile ei sobinud. Pealkiri oli võetud ajakirjaniku küsimusest, mitte meie öeldud lausetest. Aga...kõlas ikka müüvalt. Sex ju müüb.

Ok, oleks lugu olnud hull seksilugu, sobiks ka pealkiri, aga lugu oli meie perest. Lapsed piltidel ja puha. Nii ei käi. Palusin pealkiri asendada sobivamaga või lugu mitte trükki lasta. Nõustuti.

Ja korraga, hoides seda ilmunud väljaannet käes...sees oli küll teine pealkiri, aga kaanel ilutses ikkagi see meile mittesobinu. Palju õnne! Nii palju siis koostööst!

Ajakirjanduses on aga selline väike armas boonus, et kui üks väljaanne lookese ilmutab, siis kõik netilehed võtavad sealt selle, mis nende arvates rohkem vastukaja leiab, väänavad veel natuke sõnu ja juba ajabki lugejal harja punaseks ja netikommentaatorid sülgavad su pihta tuld ja tõrva.

Mina lugesin ka üht netiväljaannet ja esimest korda nutsin. Jättes mõned laused lõpetamata, mõne rea vahele, paar suva sõna jutumärkidesse ja ongi selline jubedus koos, et vähe pole.

Ainult, et miks mind selle looga seostatakse? Mina pole ühtegi sellist lauset öelnud! Ühtegi minu mõtteraasukest ka ei leidu sellises loos! Ja milleks mu perekonda sinna mässida? Nemad ei ole meelelahutusmaailma inimesed!

Kuusteist aastat on press minust kirjutanud. Mul on kõik need väljaanded neljas tõeliselt suures pappkastis alles, vanaduses hea ajalugu sirvida.

Nendes kastides on paar artiklit millega ma rahul olen olnud, ehk siis sellised, kus ajakirjanik on kirjutanud minust, mitte mingit enda luulu, milles üheski lauses ma end ära ei tunne.

Ma olen sellega leppinud. See käib minu töö juurde. Küll on üks kord seks parem ja küll teine kord - kuigi ma ei ole selliseid lauseid MITTE KUNAGI öelnud. Aga see müüb.

Las siis müüvad, kuni kirjutavad ainult minust. Seekord oli aga teisiti. Vot kui ikka tehakse perelugu, siis ei saa selliseid trikke kasutada. Need teised inimesed ei ole sellistest asjadest lihtsalt huvitatud.

Ma olen eelkõige kolme lapse ema ja kui minu lapsed on piltidel, siis on teatavad reeglid mille järgimist ma nõuan. Ja võitlen nagu emalõvi. Ja võitlesingi.

Õnneks on olemas peatoimetajaid, kellel on olemas ka süda ja sinna juurde kuuluv tunnistus, kes mõistsid ja selle padujama oma lehelt kõrvaldasid. Ei saa panna kõike müügiks.

Ka minusugused, kõigega harjunud ja leppinud inimesed on siiski vaid inimesed, meil on ka tunded ja teatud laused teevad isegi meile haiget. Eriti kui tekib küsimus, et miks? Mille eest?

Ajakirjanikud teenivad oma palka meist kirjutades, nendest lugudest on huvitatud ikka rohkem nemad, kui meie. Ei käi tele-ega raadioinimesed ajakirjanike uksi kraapimas ja näitlejad palumas, et neist kirjutataks. Ajakirjanikud helistavad meile ikka ise. See on ju nende töö.

Muidugi võib osutada ja öelda, et näe, mõni ju ei ole nii edev, mõni ei anna ühtegi intervjuud! Tõsised tegijad ei eputa kollases pressis! Teate miks ei eputa? Mitte seetõttu, et nad ei oleks edevad, vaid sel lihtsal põhjusel, et nad on omad valusad vitsad saanud ja sellest üht-teist õppinud!

Seega väike õpetus neile, kes kõikvõimalikes telesaadetes osalevad ja hiljem intervjuudega nõustuvad-ajakirjanik ei saa kunagi olla teie sõber, ajakirjanik on müügimees. Ja teie (nagu ka mina) olete kaup.

Ettevaatust soovides Kirsti!