Anu Saagim arvustab: Stig Rästa on rosinasilmne pätipoiss

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Love Life Movie» esilinastus.
Anu Saagim ja Stig Rästa
«Love Life Movie» esilinastus. Anu Saagim ja Stig Rästa Foto: Viktor Burkivski
  • Raamat kiskus mitmeid kordi suu kõrvuni, pani mõtlema ja vahel ka kurvastama.
  • Pask, okse, higi ja pisarad - ka see kõik on siin sees.

Nii kerge, nii pisike! See oli mõte, mis esimesena pähe turgatas, kui Stigi «Minu Kennedy» Rahva Raamatus teiste edevate raamatute vahelt lõpuks üles leidsin. Kiirelt sirvisin läbi paarkümmend pilti loo kangelase värvikatest hetkedest eluteel. Oi, kuidas mulle meeldivad piltidega raamatud! Need on justkui maiuspalad. Eriti sellised, kus peategelane jutustab  oma elulugu. Nimede taga peab olema nägu.

Foto: Viktor Burkivski

Stigi raamat on lobe lugemine. Eessõnas hoiatab Stig, et tema raamat ei pruugi sobida lastele, ja soovitab seda rohkem lastevanematele, et nood oskaks oma kiirete ja tähtsate toimingute kõrvalt tähele panna, kuidas lapsed oma aega veedavad ja eelkõige, mida nende silmaterakesed tarbivad nii suu kui ka kõrvade kaudu. Mis mõttes? Mina soovitan raamatu kiirelt teismeliste kohustusliku kirjanduse nimekirja arvata. 

Mis mind enim hämmastas, oli tunne, justkui räägiks Stig minu lapsepõlvest ja tiineka-aastatest. Kontrollisin igaks juhuks üle, kas tõesti on meie vanusevahe paarkümmend aastat. Kuidas see võimalik on?

Kalamaja poisi kolimine «elitaarsesse» keskkütte ja kuuma veega Lasnamäe karpi. Krudisevas lumes lasteaia poole veetava Salvo kelgu ja ema väsinud sammude hääl. Arsti mängimine ehk esimene salajane asi, mis lastekambas erutust tekitas. Märja kaltsuga vastu kintse äsav kasvataja Helve. Hoovid, tänavad ja väga palju lapsi, kellega sai õues hiliste õhtutundideni mängitud. Paneelmajade keldrid, kus toimus palju õõvastavat. Prussakad, vägistajad, vargad, narkomaanid ja muud jubedused. Ja see igavikuline «sõprus» fašistidest eestlaste ja päästjatest venelaste vahel.

Pask, okse, higi ja pisarad

Kui näen Stigi telekast või kontserdilaval, siis vaatab mulle vastu siiras, lihtne ja armas rosinasilmne poiss. Selline, kes koera ei löö ja naist ei solva. Aga see poiss oskab üllatada. Stig, sa olid üks paras pätt! Alaealisena kasiinodes ja ööklubides hängimine, popitegemine, joobnuna autorooli keeramine, mõnuained, sekeldused politseiga.

Vinguviiulitest noortele võiks raamat samas olla õpikuks, kui lihtne on tegelikult väikeses Eestis anda start põnevale karjäärile. Uskuge või mitte, aga ansambel Traffic sündis vähem kui kuu ajaga tänu südikale sõpruskonnale ja suure südamega muusikaärimehele Fred Kriegerile. Vähem tähtsat rolli ei mänginud ka Rock Hotel.

Loomulikult müts maha ka Stigi terve mõistusega vanemate ees! Peres, kus elati peost suhu ja palgapäevast palgapäevani, suudeti nuputada välja skeem, et andekas poiss saaks endale korraliku kitarri ja hädavajaliku arvuti. Aga tasuta ei tule siin ilmas midagi, nagu ütles minu kadunud vanaema. Ka Stig on pidanud oma kadestamisväärse kuulsuse eest lõivu maksma. Harvaesinev haigus, depressioon, alkoholiga liialdamine – neid ei sooviks oma kurjale naabrilegi.

Umbes poole lugemise pealt kiskus ärevaks ja siis tegi juba kurvakski. See pole uudis, et noored mekivad alkot juba algkoolis, kuid et juba varakult ollakse eksperdid ka ecstasy, amfetamiini ja kokaiini manustamises, on õõvastav. Hetkeks tundus, et ma ei taha enam lehekülge pöörata, ma ei taha teada… Ümberringi on kõik justkui normaalne. Ema läheb tööle, isa värvib maja, vanaema küpsetab kooki. Samal ajal toimuvad aga paralleelmaailmas sündmused, millest lihtsurelik pole undki näinud.

Tegelikult tekkis huvi raamatu vastu tänu nähtud lõigule «Pealtnägijas», kus jahuti mingist Stigi painavast müstilisest president Kennedy tõvest. Vihjamisi anti mõista, et põhjus võib olla narkootikumides. Misasja!? Meie Stig? No okei, tõmbas kanepit, ja siis?

Tõehetk saabus 117. leheküljel, kohe pärast nunnusid perealbumi pilte, mida just olin härdalt imetlenud. Pask, okse, higi ja pisarad. Sünteetilised mõnuained, ärevushäired ja paanikahood. Kutsumata külalisteks depressioon, suitsiidimõtted, mõrv. Jah, mees mõrvas oma psüühika ja tervise ja kinkis endale lahendamata elu. Palju õnne!

Kõik me vajame restarti

Algas raamatu tõsisem pool ja selle tegelik kirjutamise põhjus – palverännak, mida sai planeeritud viis aastat ja mis sai võimalikuks 1. septembril 2015. aastal. Camino de Santiago, maailma kuulsamaid palverändurite teekondi Euroopas, kus 35-aastane Stig oma sahtlid korda üritas teha. Äge, kui nii noor mees adub, et ka inimene vajab aeg-ajalt restarti. Enamik meist üritab sellest kõrvale hiilida ning laseb endasse tarkvara üha juurde pressida, abimeheks tihtipeale ka alkohol ja narkootikumid.

Pikemas perspektiivis tuleb see uus installimine igal juhul ära teha või muidu tehakse see ühel hetkel sinult küsimata ära. Sel juhul juba palju karmimas võtmes. Kas su sisemine arvuti pärast seda ka ilma viperusteta edasi töötab, ei saa keegi garanteerida. Igatahes tegi muusik oma hoolduse ära. Kas liiga hilja? Noorel mehel on diagnoositud tänaseks juba kolmas depressioon.  

Raamatust leiab head materjali, mida kõrva taha panna, alles alustav artistki. Õppetund, kuidas meedia kasutab andekat ära ja too omakorda ajakirjanikke. Ehk see, kuidas kõik saavad end sõbralikult ära toita, tehakse puust ja punaseks.

Ja eriti meeldis mulle Stigi antud mõtlemisaines tulevastele laulukirjutajatele. Kui laulad tuulest okstes või oksast rannaliival, siis selliseid üllitisi on palju ja need ei lähe kuulajatele eriti korda, aga kui laul käib konkreetselt punastest kummikutest, siis tekib inimestel ette selge pilt ja laul sööbib kõigile mällu kui imeväel.

Ja see põnev mees käis eurovisioonil! Kui palju oleme meie, ajakirjanikud, Stigile «Eesti laulu» ajal ette heitnud flegmaatilisust, ükskõiksust, külmust – täitsa piinlik kohe! Pihtimuses paneb ta oma käitumise tagamaad paika. Aitäh, Stig, selle siiruse ja aususe eest!

Samas ei sea ta kordagi kahtluse alla, justkui poleks see meie asi, mis tema tagatubades toimub. Mees jagab paremini kui mõni mitu korda suurem diiva, mida tähendab olla avaliku elu tegelane ja mida kätkeb õigustatud tähelepanu definitsioon.

Alko, artisti suurim sõber

Kõige rohkem meeldis mulle nähvakas reporterite kapsapeadesse. Jumala õige, Stig, kõige lollim küsimus võitjale või kaotajale on «Kuidas sa ennast tunned?» või «Mis saab edasi?». «Türa, kust mina tean,» ütleb Stig oma peas. Stig, ütle seda järgmine kord palun kõva häälega, siis sind võib-olla rohkem sellega ei piinata! Või peereta kõvasti ja vaata, kuidas intervjueerija sellele reageerib. Tee see ära!

Mitu korda korratakse loomulikult ka üle, et alko on artisti suurim sõber. Pille mängitakse hästi ja kõik lood ning kidrarifid on lihasmälus. Stig tunnistab keerutamata, et laval toimuv on täis peaga vaata et ägedamgi. Ta ei varjagi, et mingi suurem pauk tulevikus on seetõttu vältimatu. Aga juuakse ikka. Kurb.

Suhteliselt tagasihoidlik osa raamatust on pühendatud algsele ideele – palverännakule. Mind hakkas pärast lugemist küll isutama. Eriti äge oleks teha seda tõepoolest üksi. 800 kilomeetrit 30 päevaga! Milline suurepärane lunastus oma tegudele ja pattudele ning sügav kummardus iseendale!

Raamat kiskus mitu korda suu kõrvuni, pani mõtlema ja vahel ka kurvastama. Lõpus poetasin isegi pisara. Üle hulga aja üks igavesti tore elulooraamat, kus ei üritata oma eksidele ära panna või vanu sõpru häbiposti naelutada, vaid räägitakse lihtsalt oma elust just nii, nagu see päriselt oma ilus ja valus meie ees pöördumatult lahti rullub.

Aitäh, Stig!

UUS RAAMAT

Stig Rästa

«Minu Kennedy»

Film Distribution

2015

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles