Vaiko Eplik paneb viigipüksid jalga ja salvestab kontsertplaadi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaiko Epliku ja pianist Kristjan Randalu džässihõngulist plaati salvestatakse reedel Tartu Ülikooli aulas ning esmaspäeval Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis, poelettidele see jõuab see detsembri keskpaigas.
Kristjan Randalu on õppinud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, saanud magistrikraadi New Yorgi Manhattan School of Musicus, pälvinud Saksamaal kõrgeima džässiauhinna ning osalenud heliplaadi salvestamisel, mis esitati kahele Grammy auhinnale.
Nüüd on ta tagasi Eestis ning Eplik oli oma sõnul pehmelt öeldes hämmingus, kui Randalu temaga ühendust võttis ja tegi ettepaneku koos musitseerima hakata.
Suur üllatus
«See oli minu jaoks suur üllatus, et niivõrd haritud džässimees, kes teeb tavaliselt klassikat, helistab mulle ja ütleb, et kuule, ma kuulasin su plaati – äkki tahad midagi koos teha,» tunnistab Eplik ja lisab, et pikemalt kõhklemata saadigi kokku.
Esimesed kontserdid anti juba möödunud kevadel ning koos musitseeritakse praeguseni. «See asi kuidagi lihtsalt klapib,» tõdeb Eplik. «Mind huvitab Kristjaniga koos töötamise juures just see, et tal on täpselt need omadused, mida minul ei ole.»
Tegelikult tahtsid mehed plaadi juba sügisel välja anda, sest kõik kevadised kontserdid võeti linti. Aga paraku ei vastanud heli- ja salvestiste kvaliteet muusikute endi kõrgetele nõudmistele.
«Oli tehnilist praaki ja klaverid ei olnud päris sellisel tasemel, mis vaja,» tõdeb Eplik. «Ja nii otsustasime, et meie ebakvaliteetset salvestist välja ei anna – need kontserdid, mis nüüd tulevad, ongi selle tagamõttega korraldatud, et saaks korralikud salvestised ja siis plaadi välja anda.»
Plaadile jõudvad lood on aga juba ammu valmis. «Need on valdavalt minu neljalt sooloplaadilt, aga Randalu seadetes ja seal on palju improvisatsiooni,» lausub Eplik ning lisab, et kitarri mängib ta seekord üsna vähe – peamiselt laulab ja kasutab elektroonilisi efekte.
«See on minu jaoks väga huvitav kooslus ja täiesti esmakordne asi – ma olen end muidu ikka ise saatnud või on seda ansambel teinud,» nendib Eplik. «Aga sellisel tasemel instrumentalistiga oma loomingut teha on ikka uus ja vägev kogemus.»
Uued kogemused
Mingit erilist pingutus enda lugude džässivõtmes esitamine Eplikult pole nõudnud. «See on võrdlemisi orgaaniliselt välja tulnud,» märgib ta. «Isegi kui järgida kõiki seadeid, ei pruugi põhiharmoonia tundmatuseni muutuda ja mulle tundub üldse, et olen oma nelja plaadiga vaikselt džässi poole liikunud – viimasel plaadil on seda eriti palju.»
Samas on Eplikul džässi vastu siiski väike tõrge olnud. «Eestis arvatakse pahatihti, et džäss on midagi sellist, mida peab noa ja kahvliga sööma,» viskab ta nalja. «Mina olen seda samuti peljanud ja juba see sõna on kuidagi snobistliku kõlaga olnud. Aga Kristjaniga on koostöö küll ikka kuidagi väga pingevaba olnud.»
Kuigi kõik Epliku sooloplaadid on igal ilmumisaastal raketina kriitikute lemmiklistidesse sööstnud, võetakse nüüd plaadi tegemist pisut tagasihoidlikumalt. «Teeme seda väga väikses tiraažis lihtsalt sellepärast, et kuidagi dokumenteerida oma katsetusi ja esimest kokkupuudet muusikas,» nendib Eplik. Tiraaž ei ulatu isegi tuhandetesse eksemplaridesse. «Lisaks ei ole ma kunagi kontsertplaati välja andnud.»
Uus kogemus on Eplikule ka kontsertide korraldamine nii kammerlikes ja akadeemilistes paikades nagu Tartu Ülikool ja Gustav Adolfi gümnaasium. Need õppeasutused tuli aga valida seetõttu, et mõlemas on hea kõlaga aula ja korralikud kontsertklaverid.
«Mina ise muidugi olen harjunud hoopis teistsugustes oludes esinema ja minu jaoks on suur sündmus juba see, et ma kontserdi ajaks viigipüksid jalga panen,» muheleb Eplik.