Millest vaikib Eve Kivi elulooraamat?
5. november 2010, 14:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile tutvustati esimest pääsukest raamatupoodide jõulueelse menukimüügiriiulitel: Eve Kivi elulooraamatut «Ma olen elanud».
Eve enda sõnade järgi pani suur Tšiili poeet Pablo Neruda talle kord südamele: «Evita, ela nii, et võid öelda: ma olen elanud!». Kivi arvab, et nüüd oleks Pablo temaga rahul ja selle pärast saidki Neruda sõnad ajakirjanik Lea Armega kahasse koostatud eluraamatu pealkirjaks.
Kõvas köites 277-leheküljelisest raamatust moodustavad enam kui kolmandiku fotod Evest erinevates filmirollides ja koos omaaegsete staaridega. Kuna diiva on karjääri jooksul mänginud 49 linateoses, lisaks teatri- ja telelavastustes, pole ime, et neid fotosid nii palju on. Tekst nende vahel pärineb üldiselt Eve enda sulest. Lea Arme sõnul polnud Eve enda kirjutistes vaja peaaegu mitte midagi muuta. Tekst on isikupärane, ladus lugeda ning usutav.
Kahjuks on seda kõike liiga vähe. Küllap oleks Eesti suurima diiva elust veel mõndagi kirjutada ja nii mõnedki episoodid väärivad kas või filmiajaloo seisukohalt sügavamat lähenemist. «Mul oli seda materjali üle 400 lehekülje, aga kirjastuses öeldi, et meil nii paksu raamatut ei kirjutata,» sõnas Eve ise selle kohta. Küll aga heitis ta õhku lubaduse, et ehk tuleb veel teinegi raamat, materjal selle jaoks on igal juhul olemas.
Keskse koha selles teoses võtavad enda alla reiskirjeldused, neid on kogu mahust kokku ligi 100 lehekülge. Õige ka, sest kui vaadata maailmkaardilt, kus Eve on oma karjääri jooksul reisinud, jääb sinna õige vähe valgeid laike: Kanada, India, Austraalia ja mõni osa Aafrikast on käimata, kui vaid suuremaid riike mainida. Eve eriline armastus kuulub loomulikult Ladina-Ameerikale ning sellele on reiskirjeldustes kõige enam rõhku pandud. Eesti lugejale on tegemist enamasti tundmatute, kuid mitte ebahuvitavate sündmuste ja persoonidega.
Märgatavalt tagasihoidlikum on filmitäht oma eraelust vestes. Lähedasi suhteid puudutab ta möödaminnes. Näiteks armulugu kommunistide poole ära karanud Ameerika laulja Dean Reediga, kes veel oma surma-aastal, 1986 õigustas Ameerika telesaates Nõukogude invasiooni Afganistani ja Berliini müüri ehitamist, puudutab ta, kui pildid välja jätta, napilt kahel leheküljel. Kivi räägib küll sellest, kuidas ta maskeeritult hotellidesse sisse-välja hiilis, kuid mitte sellest, et paralleelselt oli Reedil Ida-Saksa naine ja viimasega isegi tütar.
Eelnev näitab, millise salapärase naeratuse taha peidab diiva oma eluloo pikantsemad seigad. Raamat ei tee saladust, et kogu karjääri jooksul on nähtud mehi kümnete kaupa - nende hulgas väga nägusaid, jõukaid ja mõjuvõimsaid - Evele silmapilgu jooksul oma südant kaotamas. Eve jääb salapäraseks.
Ehk nagu ütles «Viimse reliikvia» nunn Ursula Siimule, kui too päris, milliste pattude eest nii kena tüdruk kloostrisse saadeti: «Kallista mind natuke… siis näed!»