Teatrifestivali «Kuldne Mask Eestis» raames, mis toimub Tallinnas 12. - 20. oktoober, mängitakse Novosibirski teatri Krasnõi Fakel etendust «Onegin».
Müügile on jäänud viimased piletid Kuldse Maski Festivali etendusele «Onegin»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmakordselt oma ajaloos toob festival teieni teatrikollektiivi meie kontinendi teisest otsast, kus selle aasta kevadel leidis aset tõsine draama seoses Wagneri ooperi “Tännhauser” lavastusega, mille autoriks oli noor režissöör Timofei Kuljabin. Ooperit mängiti neli korda ning seejärel keelati ära, ettekäändega, et lavastus haavab usklike tundeid, seejärel võeti ka teatridirektor oma ametikohalt maha.
Sellegipoolest, näidetakse Tallinnas lavastaja Kuljabini etendust, kuigi tegu on tema varasema loominguga — lavastusega “Onegin”, mis oma kodumaal on saanud kahe “Kuldse Maski” preemia osaliseks: „Parim valguskunstniku töö" ja Draamalavastuste ja nukuteatri žürii eripreemia. Nominatsioonid preemiale: „Parim draamalavastus, suurvorm", „Parim lavastajatöö", „Parim kunstnikutöö", „Parim naisosatäitmine" (Darja Jemeljanova).
Novosibirski “Onegin” on kibe ning irooniline lugu. Timofei Kuljabin ei kommenteeri ega illustreeri Puškini teksti, vaid tegeleb mõtestatud ning üksikasjalise, paradoksaalse ning innustatud “paralleelse” loominguga. Kunstniku poolt ehitatud hallis saalis, mis on stuudio või võttepaviljoni sarnane, leiab aset lugu, mis oleks justkui tuntud, kuid samas rabab oma julge värskuse, aususe ning terava tänapäeva elu, milles “armastus” nõuab alatist tõlgendamist, tunnetuse poolest.
“Teatri „Krasnõi fakel" lavastus on teostatud kaasaegsete vahenditega ja see räägib kaasaegsetest inimestest, kordamata Puškini värssromaani lavastamise klassikalisi skeeme. Paljuski on tegemist väga lõbusa ja leidliku looga, kuid lõpuks jätab see ikkagi mulje olmeõudusest, surmahirmust, mis on ainus pääsetee pealetükkiva ja väsitava argipäeva eest. See on lavastus aja kangusest, kui aeg pühib inimesed maamunalt neist jälgegi jätmata, nii et ei jää isegi mälestust.
Onegin on kaasaegne küünikust blogija, kes püüab pettumuse taha varjata kontrollimatut hedonismi. Õel, kuid samas naiivne Tatjana, kes saab äpardustest ainult jõudu juurde. Kärkivalt ülevoolav Lenski koos oma banaalse tibi Olgaga. Lavastus on rajatud peaaegu tervikuna plastikale (Puškini read kõlavad transleerituna), musikaalsele stiihiale, näitlejate kohalolekut rõhutavatele etüüdidele, muutes seeläbi lavastuse väärtuslikuks kõigist senistest Puškini käsitlustest eemaldumise tõttu.
Selline teistsugune lähenemine võimaldab lavastaja Timofei Kuljabinil kaasata loosse neid stseene ja Puškini detaile, mis tavaliselt värssromaani lavalekandmisel kaduma lähevad. Selles lavastuses pole oluline mitte teksti elluäratamine, vaid teksti mängimine ja Puškini meeleolude oskuslik edasiandmine. Just see on see positsioon, tänu millele on vaatajal suur õnn mitte näha taaskordseid kultuurikoode, vaid lugeda „Oneginit" nii, nagu oleks tegemist esmakordse tutvumisega selle teosega” – kommenteerid Festivali “Kuldne Mask” ekspert Pavel Rudnev.
Timofei Kuljabin mängib romaani ning vaatajaga unikaalset mängu, kuid mitte salakavalalt mittekohustuslikku nagu tihti juhtub tänapäeva lavastajate loominguga, vaid range, läbimõeldud ning elegantse. 30aastane lavastaja omab uue põlvkonna jaoks unikaalset oskust käsitleda ning oma tahtele allutada suurt teatriruumi.
Ta töötab haaratult ning sisurikkalt, tema “Oneginit” ei ole üksnes huvitav vaadata, kuid ka kirjeldada ning meelde tuletada. Kuid mis on kõige tähtsam, lavastus kutsub esile tänapäeval nii harva leiduva tahte seda veel kord näha.
“Ma tahtsin tulla välja küllalt radikaalse käsitlusega ja vabastada lavastus igasugustest selle looga kaasaskäivatest iseloomulikest atribuutidest, puudutagu need siis keskkonda või ajastut, tavasid, toimetusi, olmet, vene külaelu ja Peterburi pealinna kõlbelisi väärtusi. Tahtsin paigutada tegelased omamoodi vaakumisse. Selleks vaakumiks sai lavakarp.
Näidata seda nii, nagu see olekski kõigest lugu neljast tegelasest nende tutvumisest alates kuni surmatülini välja, nagu ei oleks nende suhetel mingit muud konteksti. Sellega jätsin ma endale maksimaalset tegevusruumi lavastajana, õppimaks tundma tegelaste iseloomu eripärasid ja käitumuslikke veidrusi. Teha teatraliseeritud illustratsiooni romaani niigi maaliliste piltide juurde ei pakkunud meile juba algusest peale huvi. See kõik on niigi olemas meie assotsiatsioonides ja kujutlustes” – räägib Timofei Kuljabin.
Etendus toimub 16. ja 17. oktoobril kell 19.00 Vene Teatris.
Piletid võib osta Piletilevi kassadest.
ETENDUSEL ON EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE!