Galerii: filmi «Arvo Pärt - isegi kui ma kõik kaotan» esilinastus

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teisipäeval toimus kinos Sõprus Arvo Pärdi Keskuse filmipäevade avafilmina «Arvo Pärt - isegi kui ma kõik kaotan» esilinastus.

«Isegi kui ma kõik kaotan» on intiimne ja tundlik portree helilooja Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega.

Foto: Viktor Burkivski
Foto: Viktor Burkivski

«Isegi kui ma kõik kaotan...» on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud, mida ta ise töövihikuteks nimetab. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks.

Sääraseid vihikuid on paljude aastate jooksul kogunenud sadu. Need on tavalised noodivihikud, mille noodijoontele on püsima jäänud, justnagu jälg joontest tema peopesas, elujoon ja surmajoon, armastuse joon ja loomingu joon, mõistuse joon – kokkuvõttes pikk elutee. Juba sündides oskas Pärt muusikameres «ujuda». Ja peagi, otsekui rätik rõõmu- ja kurbuspisarate jaoks, ilmus noodivihik muusika ja sõna tarvis. Millegi otsingu tarvis, millele ei leidu nime, nagu pole sellel ka lõppu.

Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt neid vihikumärkmeid koos Immo Mihkelsoniga. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igal leheküljel leidub mõni rõõmus või kurb ootamatus. Esineb midagi arusaamatut, kuid esineb ka õpetlikku. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles