Kolmapäeval, 17. juunil ilmus Alan Adojaanilt teine raamat «Elu läbi taksopeegli».
Katkend Alan Adojaani uuest raamatust - Luik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luik
Mina olen naistaksojuht, seega minuga hirmsaid lugusid ei juhtu, naisi ikka hoitakse ja käitutakse viisakalt. Eks lolli juttu peab muidugi palju kuulama ja eks imelikke ole igasuguseid, aga mul on pigem oma klientuur, kellel viin lapsi sinna-tänna ja vanemad inimesed tellivad mind palju. Aga ühe toreda loo räägin küll.
Nimelt krõbedal talvepäeval tuleb tellimus, et Kadriorgu vaja sõita, et Luik ootab seal, vaja kuskile viia. Tulgu ma sinna tiigi äärde kohviku ette. Mis seal ikka, sõidan Kadrioru poole kesklinnast ja mõtlen, et kumb Luik see on, kas Hans või see teine, kes meil minister oli, noh see - Jüri Luik.
Jõuan kohale ja mis ma näen. Kohviku taga seisavad poisid, igavene pirakas valge luik süles. No lind, noh luik! Kargasin autost välja ja küsisin, et kus te, hullukesed, selle linnuga nüüd minema hakkate? Nemad ütlesid, et vaene linnuke olla jää sisse kinni jäänud ja nad lõhkusid lahti eile õhtul, aga täna hommikul oli ikka veel siin, külili lume peal.
Poisid helistasid siis loomaaeda ja sealt öeldi, et toodagu aga luik sinna, eks siis vaatab, mida teha annab. Mati Kaal oli isiklikult öelnud.
Panime siis luige koos ühe poisiga tahaistmele, kes hoidis teda kinni, et seal rapsima ei hakkaks, ja teine istus ette ja nii me sõitsimegi. Luik oli vist päris otsa lõppenud, ei teinud ta mingit häält ega rabelenud, täitsa rahulikult lebas seal istmel.
Ma panin veel ajalehed alla, muidu situb istmed istmed täis äkki. Sõitsimegi siis Õismäele loomaaeda, panin aga küljeväravast sisse ja seal need poisid selle linnuga kuskile marssisid, raha ma neilt ei võtnud.
No ilus tegu oli see küll. Inimesi ongi kahte sorti: kalliskivid ja telliskivid. Nii et mina olen kohe päris luike sõidutanud. Ja mitte mingit Jüri ega Hansu, vaid riikliku tähtsusega prominenti ikkagi: Kadrioru pargi luike!
Värske raamat on kirjutatud ajakirjandusliku uurimuse põhjal taksojuhtide põnevast elust ning seiklustest.
Tõepärasuse huvides ning info kogumiseks käis autor ka ise kursustel ning töötas paar kuud Tallinnas taksojuhina. Raamat koosneb taksojuhtide poolt räägitud juhtumitest ning intervjuudest põnevate persoonidega, mis paljastavad selle värvika ameti erinevaid telgitaguseid ja intriige.
Loe ja naera mõnuga!