Anu Saagim: «Kui kogu aeg paugutada, võib püssirohi kiirelt otsa saada!»
15. juuni 2015, 17:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas õnneliku elu mõõdupuuks on palju sõpru, kui tegelikult naudid hoopis üksiolemist?» Kummaline küsimus, mõtlesin endamisi. Selle viskas õhku üks ammune sõbrants, kui üle mitme-setme aasta vanade klassikaaslastega veinitamiseks mahti leidsime. «Kuigi paljude eri inimestega lävimine on kindlasti imetore, siis mina vajan tegelikult palju oma aega ja ruumi,» lisas ta justkui vabanduseks, miks nii harva meie seltskonnaga liitub. «On vabastav elada täiesti oma reeglite järgi. Süüa, juua või harrastada lemmiktegevusi just siis, kui ise tahan ja meeldib.»
Ta on muuseas nelja, nüüd küll juba täiskasvanud, lapse ema, lahutatud ja väga õnnelik. Teine sõbranna kiitis kohe takka, et temagi naudib enim iseenda seltsis toimetamisi. «Šoppamine üksinda on taevalik! Naudin seda, kui saan poodelda rahulikus tempos ja ei pea pidevalt kuulama sõbrannade arvamust, mis mulle sobib, mis mitte. Sel pole mingit tähtsust. Põhiline, et ise happy olen.»
Mõtlen pisukese paanikaga enda tänavusest suvepuhkusest, mis kubiseb pulmadest, grillipidudest, festivalidest, suveetendustest... Nimekiri on lõputu. Transvaalist ei pääse ilmselt koduski, sest häid kamraade on tulemas ka seitsme maa ja mere tagant.
Aga kui võtakski seekord puhkuse puhkamisest? Miks mitte veeta mõni nädal lihtsalt iseenda seltsis või siis äärmisel juhul väga väikeses pereringis? Tundub pisut nukravõitu? Meeldivasse päeva on vaja ilmtingimata ka toredaid sõpru – või kas ikka on?
Just lappasin ühe tuntud psühholoogi märkmeid, kes kinnitas, et tegelikult ei peagi inimesel olema hordide viisi sõpru. Paarist-kolmest mõnusast aatekaaslasest piisab täiesti. Halvim on see, kui pole kedagi, kellega emotsioone jagada, rõõme ja muresid lahata. Sest siis hakkavat oma mõtted peas tiirlema ringiratast nagu kärbsed, ja see polevat kaugeltki tervislik.
Noorele inimesele võib üksi olemine olla maailma kõige jubedam asi. Samas kui normaalne keskealine annaks kas või oma vasaku käe väikese sõrme mõne rahuliku hetke eest argipäeva virvarris. Siis tundub aiatöösse sukelduminegi maailma kõige mõnusama asjana.
Sellesama targa psühholoogi sõnul on igas inimeses piiratud kogus väävlit, sütt ja kaaliumnitraati aktiivseks suhtluseks oma tutvusringkonna ja sõpradega. Kui kogu aeg paugutada, võib püssirohi kiirelt otsa saada.
Mõni haletseb vanureid, kes veedavad palju aega vaid isekeskis ja vaikselt mõtiskledes. Tegelikult ei vaja ega tahagi paljud neist lapsi ja lapselapsi enda ümber pidevalt sagima. Eriti siis, kui seljataga on täisväärtuslik ja rikas elu.
«Naudin üksindust, kuna olen loomult allaheitlik ja selline teiste meele järele talitaja. Kui minu arvamust küsitakse, nendin kiirelt, et kõik sobib. Seepärast, kui olen üksi, võin olla iseenda härra ega pea pidevalt muretsema, et kas teistel on ikka koos minuga tore või mitte. Aga kärtsu ja mürtsu meeldib mulle ka teha, kuid vaid selleks sobival ajal ja kohas,» pani minu kummalisele mõtisklusele suvefiilingust ja sõpradest punkti üks tore Kadrioru vanaproua.
Meeldivat puhkust teilegi!
