Anu Saagim: Sõnas on jõud!

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Saagim.
Anu Saagim. Foto: Erakogu

Lugesin hiljuti ühe tuntud staarnäitlejast laulja intekat, kus too rääkis, kui vähenõudlik, tagasihoidlik ta on ja üleüldse on hämmeldunud teda tabanud tähelennust. Pika piinamise peale paljastas lõpuks sellegi, kust ta kogu oma jõu ja energia ammutab. «Sõnast. Sõnas on jõud,» ütles ta. Ja see on tätoveeritud ka staari kehale ja kõlab «Haara kinni võimalusest!». Loomulikult mitte eesti keeles, kuna õige sõna jõud mõjub vaid siis, kui see on kribitud ladina, inglise või hiina keeles.

Mul kama kaks, kui inimene saab jõudu kõhule kirjutatud lausest «Seal, kus on, sinna tuleb juurde» või kuklale tätoveeritud «Tark ei vaata tagasi», andku aga tuld. Aga miks need nn imet tegevad laused peavad alati justkui ühte auku olema, vot sellest aru ma ei saa. No nagu «Läbi raskuste tähtede poole», «Inglid kannavad mind kätel» või «Kes palub, see saab». Need imelaused panevad mind tundma peata kanana, kes eksleb mööda Paolo Coelho tsitaatidest ääristatud labürinti.

See staarlaulja pole ainuke. Ka sotsiaalmeedias surfates on võimatu olla komistamata kannustavatele hüüatustele nagu: «Armastus võidab maailma!», «Õnne ei tule oodata, vaid otsida!», «Eksimine on inimlik, andeksandmine jumalik» jne. No ja kui miskit nii tarka paugust pähe ei karga, siis piisab ka lakoonilisest «Jõudu!» või «Jaksu!» piiksatusest, justkui sõber oleks teel elu tähtsamale maadlusturniirile. 

Minu meelest oleks palju paslikum tegelikult hoopis vahel ausalt kähvata «Mesi suus, madu südames» või «Kõige tähtsam on raha!» või «Loll oled, et kõike usud!». 

OK! Teisalt pean nõustuma, et sõnas on tõepoolest jõud. Üks ainumaski õiges kohas üle huulte libisenud kannustav lause võib anda inimesele tõesti tiivad, mis kannavad teda läbi elu. Samamoodi võib üks solvav torge lüüa teisel jalad alt ning panna teda terveks eluks tundma end läbikukkunud mökuna. Nagu ütles Jaak Joala esimene naine nende pojale Janarile: «Oled kuulsa isa loll ja mõttetu poeg.» Ja see jäigi kui takjas mehe kuuehõlma terveks eluks. 

Maailm on täis inimesi, kes ei oska laulda, tantsida või pidada end ilusaks, kuna keegi on neile seda kord öelnud. Ise lugesin paarikümnese naiivitarina ühest «targast raamatust» ühe «targa mehe» sõnu, kus öeldi, et inimene teeb elus vaid kolm kõige olulisemat otsust. Need on kooli valik, töökoha valik ja abikaasa valik. Uskusin sellesse vankumatusse tõesse aastaid. Sellegipoolest tegin kõik valesti. Õppisin reaalaineid, mis olid minu jaoks nagu heebrea keel. Töötasin kondiitriäris ja bensiinijaama grillbaaris ja abieludki on olnud sama segased nagu Woody Alleni linateosed.

Seega olin kolmekümnesena kindel, et minust ei tule mitte kunagi mitte midagi. Et olen määratud kuni elupäevade lõpuni liuglema ringi oma kaasa kena aksessuaarina ja võin kõik salaunistused matta kuuse alla. Olin teinud vigu, kuid need vead polnud mulle midagi õpetanud, ammugi teinud tugevaks. Pigem tundsin end ebakindla ja saamatuna.

Õnneks sattusin siiski üles kasvama päriselu näidete mõjusfääris. Minu vanaema oli tõestus sellest, et kõik on võimalik. Kuskilt alateadvuse kõige kaugemast sopist kaevasin lõpuks välja tema huulilt ammu pudenenud lihtsa tõe, mida ma pole tänaseni unustanud: «Elu algab igal hommikul uuesti». Tema lemmikkirjanik oli muuseas Hemingway ja lemmikteos «Ja päike tõuseb». 

Aga tegelikult on mul ka täitsa oma jõulause pea igaks kehvaks olukorraks. Võiksin selle kas või oma tagumikule tätoveerida. See on «So what» ja tähendab, et võin oma meelt ja keelt kasutada täpselt nii, nagu parasjagu tuju on. Täna mõtlen nii ja homme naa ja ülehomme võin kõik pea peale pöörata. Ja mis kõige vahvam, kogu seda kirbutsirkust ei mäleta saja aasta pärast nagunii enam mitte keegi.   

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles