Väljaanne Men´s Health kirjutab, et kahjurõõm ei pruugi olla vaid negatiivne, vaid sellel on ka positiivne pool.
Psühholoog: kahjurõõm ei ole täiesti negatiivne
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
23. aprill 2015, 14:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA Princetoni ülikooli psühholoogi Susan Fiske sõnul ei taha enamik inimesi tunnistada, et nad tunnevad aegajalt kahjurõõmu.
Kahjurõõmu seostatakse negatiivsusega, kuna moraalinormi kohaselt ei ole sobiv teiste äparduse üle naerda.
«Kellegi äparduse või läbikukkumise peale naermist peetakse häbiväärseks, kuid see on väga inimlik reaktsioon. Tekib võrdlusmoment, et mul läheb paremini kui mõnel teisel,» nentis psühholoog.
USA Kentucky ülikooli psühholoogi Richard Smithi arvates parandab kahjurõõmu tundmine enesetunnet.
«Kui keegi mingi asja tõttu kannatab, käitub kummaliselt või satub humoorikasse olukorda, siis juhtumi tunnistajaks olijad hakkavad kohe võrdlema. Tavaliselt tunnevad nad heameelt ja kergendust, et nemad selles olukorras ei ole. Ei pruugita naerda apsu tegija, vaid pigem selle tõttu, et nemad millegi sellisega hakkama ei saanud,» lausus Smith.
Kahjurõõm on eriti suur siis, kui kummalisse olukorda satub isik, kes ei meeldi või keda kadestatakse.
Fiske uuring näitas, et jõukate ja heal järjel olevate inimeste õnnetused tekitavad suuremat kahjurõõmu kui nende omad, kellel elus nii hästi läinud ei ole.
«Keegi ei pea naljakaks kui kodutu, vaene, haige või vana inimene liigub vastu klaasust, saamata aru, et tegemist on klaasuksega. Kuid kui nii juhtub kallihinnalistes rõivastes ja kõrgel positsioonil inimestega, siis tavaliselt leitakse, et see on naermist väärt ning tuntakse ka kahjurõõmu,» selgitas Fiske.
Smithi sõnul püüab suur osa inimesi, kui nad näevad kedagi naeruväärses olukorras, esmalt naermist maha suruda, kuid lõpuks ikkagi võidutseb loomulik reaktsioon.
Ta lisas, et kui teise üle naermisel tuntakse süümepiinu, siis näitab see, et tegemist ei ole julma psühhopaadi, vaid täiesti normaalse inimesega.
Smithi sõnul on inimeste reageeringud väga erinevad ning see, mida üks isik peab naeruväärseks ja kahjurõõmu tekitavaks, ei ole nii teise isiku jaoks.
«Teiste üle naermine on inimlik. Kui aga teise kannatamist hakatakse nautima, siis on see ohumärk, et naerja on vägivaldne ja ei teadvusta seda endale,» lisas psühholoog.