Austria Viini ülikooli teadlaste uuring näitas, et hundid on sõbralikumad ja tolerantsemad kui koerad ning see selgitas, miks hundid abivalmid ja teevad koostööd.
Hundid on sõbralikumad ja tolerantsemad kui koerad
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
22. aprill 2015, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varem arvati, et huntide kodustamise abil saadud koerad on pehmemaloomulisemad ja kergelt treenitavad ning neil puudub inimesekartlikkus, edastab Discovery News.
«Hundid on koostööaltimad kui koerad, mis puudutab järglaste saamist, territooriumi kaitsmist ja jahipidamist. Koerad seevastu on isepäised,» selgitas uuringu autor Friederike Range.
Koeraomanikele meeldib oma lemmikute kohta kasutada väljendit, et koerad on neljajalgsed karvased «inimesed».
Range koos oma kahe kolleegi Caroline Ritteri ja Zsófia Virányiga kasvatasid teaduskeskuses grupi koeri ja grupi hunte, kes olid täpselt identses keskkonnas.
Hundid pärinesid Põhja-Ameerikast, kuid olid üles kasvanud vangistuses. Koerad olid sündinud ja pärit Ungari loomakaitsekeskustest.
Teadlased uurisid ja dokumenteerisid, kuidas karjas elavad hundid ja koerad teineteisega läbi saavad.
Eriti huvitav oli nende kahe liigi käitumine söögiaegadel. Hundid näitasid koertest enam üles demokraatiat, sest söögi kallale pääsesid korraga nii hierarhia tipus kui ka madalama asuvad hundid.
Koerte puhul said esmalt toidu kallale karja juhid, kes karjas alamal astmel olevatele liikmetele tähelepanu ei pööranud. Alamad liikmed hoidsid end toidust esmalt kaugemale.
«Huntide puhul näitavad karja juhid üles tolerantsust nende liikmete suhtes, kes on neist madalamal. Koerte puhul aga ei julge karjas staatuselt allpool olevad karja juhtidele väljakutset esitada ning selle tõttu on koerte seas staatuslõhe,» selgitasid uurijad.
Teadlaste sõnul on koerte ja huntide puhul selgelt märgatav karjastruktuuri erinevus.
Range selgitas, et metsikud koertekarjad koosnevad tavaliselt mitmest isasest ja emasest, kes ei ole suguluses. Hundikari seevastu koosneb domineerivast paarist, isasest ja emasest ning nende 2- 3-aastastest järglastest ning paarist «õest-vennast». Tegemist on seega rohkem «perekondliku» grupiga.
Teadlased rõhutasid, et hundid olid karja teiste liikmete vastu agressiivsed vaid erandjuhtudel ning väga tolerantsed, koostööaltid ja sõbralikud. See aga kehtib vaid oma karja liikmete, mitte aga teiste hundikarjade liikmete suhtes.
Täheldati, et ühe karja hundid võivad teise karja huntide suhtes näidata üles halastust. Kui kahe hundi kokkupõrkes end nõrgemaks pidav hunt võtab allaandmise asendi, milleks on selili viskumine ning kõhu näitamine, siis vastane ei ründa teda.
Kuigi levinud arvamuse kohaselt on hundid verejanulised kiskjad, ilmnes teises uuringus, et tegelikult meeldib huntidele hoopis rohkem rahulik kalapüük kui hoogne jaht.
Kanada Briti Columbia teadlane Chris Darimont tegi huntide väljaheidetel põhineva nelja aasta pikkuse uuringu, mis näitas, et hundid eelistasid kalu, eriti lõhet metsloomade lihale.
«Hundid saavad lõhest mitmeid kasulikke aineid, kaasa arvatud kalarasva,» selgitas Darimont.
See, et hundid suudavad karjas olla sõbralikud ning rahumeelselt kala püüda, ei tee neist veel koerte sarnaseid.
«Inimesed võtsid koera oma kaaslaseks ja aretasid mitmed tõud, sest koos elamine on kergem kui üksinda. Samas aga muutusid koerad nendega suguluse olevatest huntidest erinevaks, võiks öelda isepäisemaks,» nentisid uuringu teinud Austria teadlased.