Tuntud köösner Ilona Abdullajeva kirjutab põhjustest, miks karusnahk 21. sajandil come back'i teeb.
Loomakaitsjad on oma aastaid kestnud karusnahavastases kampaanias totaalselt läbi kukkunud!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilona: Mäletan, et veel paari aasta eest ei julgenud ma võõrastale inimestele end karusnahadisaineri või köösnerina tutvustada, sest kuigi tegu on ühe vanima ja lugupeetuma elukutsega maailmas ning Eestiski, siis reaktsioonid olid ettearvamatud. Kes ehmatas ära, kes sosistas, et ta väga armastab karusnahku, aga ei julgeks kunagi kanda, kes küsis kaastundlikult, kas mulle veel tänaval või kodus pole kallale tuldud.
Kuid siiski on karusnahavastasus olnud Eestis võrreldes Skandinaavia, Inglismaa või USAga marginaalne ilming. Sealmail on köösnerid ja karusnahaateljeed olnud pideva loomakaitsjateks maskeerunud aktivistide märklauaks. Kord võisid sa tänaval saada värvipotiga üle kallatud, kord tungiti lihtsalt kääridega kallale. Poode ja salonge pandi põlema, rüüstati, loobiti aknaid sisse.
Mõistagi ehmatasid aktivistid ära hulga inimesi, kes loobusid karusnaha kandmisest või hakkasid seda kandma hoopis karvaga seespool, et mitte silma torgata. Viimane ilming iseloomustas ennekõike alalhoidlike soomlaste-rootslaste moetrende.
Ei saa öelda, et see kõik on möödanik, kuid päris kindlasti võib väita, et viimasel paaril aastal on inimeste peades toimunud oluline nihe, mida ei saa panna ühegi kampaania arvele.
Kui küsida, mis on viimaste aastate suurimaid moetrende maailmas, mis jätkab kasvamist ka sel ja järgmiselgi aastal, siis tuleb tõdeda, et selleks on just karusnaha kasutamine moetööstuses. Nii müüginumbreid kui maailma tippbrändide ja moeloojate ülesastumisi järgides pole enam kellelgi kahtlust: paar aastakümmet kestnud loomakaitseaktivistide ajuloputus on oma jõu kaotanud ja asendunud dogmaatikute raudsest sildistamishaardest välja murdnud veelgi jõulisema karusnaha kummardamisega.
Vaid mõned faktid: 2013/2014 müüdi maailma oksjonitel üle 87 miljoni naaritsa karusnaha, mille väärtus ca kolm miljardit eurot.
Viimaste uuringute järgi ulatus erinevate karusnahkade käive möödunud aastal enama kui 35 miljardi euroni. Suurimateks tootjamaadeks Hiina kõrval ka näiteks Soome, andes kahepeale kokku 91 protsenti kõigist müüdud rebase karusnahkadest (kokku ca 8 miljonit tk). Metsloomade püüdmine püüniste ja püssidega on samuti teinud suurt võidukäiku nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas.
Kuid mõju saab mõõta ka teistmoodi: eelmisel aastal sisaldas enam kui 60 protsenti kõigist Briti catwalk'idest karusnahka, tänavusel New Yorgi moenädalal ületas selle osakaal juba 70 protsenti. Rahvusvaheliste moetudengite töödes on viimase paari-kolme aastaga karusnaha kasutamine kasvanud üle 50 protsendi.
Alles eelmisel kuu teatas üks maailma moeikoonidest Karl Lagerfeld, et kavatseb tähistada oma 50. sünnipäeva Fendi moebrändi heaks töötamisel luksusliku karusnahkse etteastega, sest tema jaoks võrdubki Fendi kaubamärk just värvirikka karusnahaga.
Et Eesti on moe mõttes maailma tagahoov, siis siin neid trende nii kiiresti ei märka, kuid treenitud silm suudab pisimuutusi siiski tuvastada.
Tavainimesele jääb ehk selgusetuks, miks on see nii? Miks omas üheksakümnendatel maailma tippmodellide poolt toetatud edukas loomakaitsjate (PETA) kampaania, kus Naomi Campbell, Kate Moss, Elle Macpherson ja Cindy Crawford end plaktitel alasti kiskusid ja sellega oma karusnahavastasust sisendasid, sedavõrd lühiajalist mõju?
Miks ei ole pöördumatute ja ainuõigetena tundunud tõekspidamised, mis kuulutasid lõppu farmiloomade pidamisele ja suunasid karvasõpru kunstkarusnaha radadele, jäänud kestma?
Põhjuseid näen isiklikult mitmete asjaolude kokkulangemises:
1. Karusnahavastasus oli rajatud pooltõdedele. See on üks suurimaid probleeme, et tegelikult pole karusnahavastastena raha eest üles astunud vapiloomad kunagi olnud põhimõttelised karusnahavastased. Oma jõulise kampaania devalveerisid needsamad modellid järgnevatel aastatel oma uhketes karusnahksetes erariietes piltnikele vahele jäädes või suisa karusnahabrändide tooteid reklaamides.
Üsna ruttu sai ka selgeks, et kui karusloomafarmidele seatud nõudmisi suurendada ja tagada loomadele nn inimväärsem kohtlemine, siis ei erine nende elu suuresti loomaaedade tingimustest. Loomakaitsjate poolt innukalt jagatud videod sellest, kuidas vaeseid loomakesi farmides piinatakse, osutusid 20-30 aasta tagusteks peamiselt Hiinas üles võetud kaadriteks, mil polnud kaasaja Euroopa ja Ameerika farmindusega mingit pistmist.
2. Inimesed ihkavad siiski naturaalset enam kui sünteetilist.
Kuigi loomakaitsjad on püüdnud kogu aeg väita, kuivõrd palju parem on kanda kunstkarusnahka, on inimesed aja jooksul veendunud vastupidises: kunstkarusnahk on kole, ta ei pea sooja, on 100 protsenti sünteetiline ja kahjulik kanda ning on ka kaugel rohelisest arusaamisest – ta laguneb maapinnal ca 130 aastaga.
3. Looduslik on alati piiratum ressurss, mis muudab ta hinnalisemaks ja ihaldusväärsemaks. Ükskõik kui palju me ka ei tahaks, hinnatakse siiski enim asju, mis on kättesaamatumad. Karusnahk on naturaalne ressurss ja seega alati hinnalisem kui mis tahes keemiakombinaadi looming. Naturaalne on ka ilusam, loomulikum ja esteetiliselt mõjusam. Ja kui sul on raha, siis oleksid sa rumal, kui sa ei saaks omale lubada just seda kõige kõigemat.
4. Kliima soojenemine pole karusnaha vajadust veel suutnud kaotada. Sageli on loomakaitsjatelt kuulda, et «me ei ela nii külmas kohas, et peaksime end loomanahkadega katma». Pikka aega arvasidki inimesed, et kohe-kohe kliima soojeneb ja enam nahku tõepoolest tarvis ei lähe. Kuid ühel päeval sai sellest ootamisest kõrini, sest külma ja niisket ilma jagub tänapäeval varasemast rohkem nii Milanosse, New Yorki kui Londonisse, Stockholmist rääkimata. Ja kui sa ikka oled korraliku karusnahast vesti või kasuka selga pannud, siis seda mõnu on väga raske millegagi asendada.
5. Loomakaitsjad on noored elukogenematud inimesed, kes sageli protestivad protestimise pärast. Anti-fur-kampaania on tänaseks sisuliselt naerualuseks muutunud. Karusnahavastased aktivistid on reeglina 15-22-aastased neiud, kel elukogemust ja asjadest arusaamist napib.
Isikliku kogemuse põhjal tean, et osa neist ei tea midagi ei loomade aretamisest ega sigimisest ja kujutavad ette, et kui vaeseid loomi farmides kasvatada ja surmata, siis lõppevad nad ruttu ja lõplikult otsa! Pole ime, et nende aktivistide tegude tõttu peavad paljud inimesed karusnahavastaseid sisuliselt fašistideks.
6. Levinud on ka erinevate loomade silmakirjalik eristamine.
Miks ei protesti loomakaitsjad Aivar Pohlaku lambavestide vastu, küll aga kipuvad kallale rebasevesti kandjatele? Karl Lagerfeld on korduvalt intervjuudes öelnud, et niikaua kuni inimesed söövad loomade liha ja kannavad nahast kingi, ei saa ta üldse aru, miks olla karusnaha vastu.
Just siin on veel üks oluline paradoks, mis karusnaha taas esile kergitab: me kõik tarbime nende lehmade, sigade, lammaste, kanade ja kalade liha, keda on kasvatatud 100 protsenti vaid tapmise eesmärgil ja me peaaegu kõik kanname pükstel nendesamade loomade nahast tehtud vööd ja jalas kingi. Ja mis kõige kummalisem: seda teeb ka suurem osa veendunud loomakaitsjatest. Kas pole siis naljakas, et me eristame lehma ja rebast vaid seetõttu, et üks on karvasem?
Loomakaitsjate ründeplatvormide nurgakivi murenemine.
Siinkohal pean silmas väidet, miks ei tohiks kanda ei vana ega uut karusnahka. Nimelt suurendab see loomakaitsjate sõnul üldist nõudlust karusnaha tarbimise järele, mis omakorda suunab üha rohkemate loomade piinamise ja tapmiseni farmides. Sellel kaua ja kõlavalt helisenud väitel on aga üks põhiline viga: 90 protsenti inimestest ei suuda kaugemalt kui üks meeter eristada kunst- ja naturaalset karusnahka! Kuid nad ei suuda ka eristada tavalist kunstnahka pärisnahast! Ning isegi kingi või kasukat käega katsudes ei suuda üle poole inimestest öelda, mis on päris ja mis võlts. Seega, ka kunstnaha ja kunstkarusnaha kandmine suurendab nõudlust loomade tapmise järele. Kunstnahka on aga loomakaitsjad just sobiva alternatiivina reklaaminud.
8. Lõpetuseks pole vähetähtis ka see, et ilma karusnahata, mille autoriks on loodus ise oma liikide ja värvide mitmekesisuses, muutus moemaailm liiga siledaks ja igavaks. Ja niipea kui saadi aru, et vaja on midagi uut, hinnalisemat ja naturaalsemat, pöördutigi tagasi vanavanaisade elutarkuse juurde.
Kui lõpetuseks ka oma arvamust avaldada, siis eelistan oma töödes kasutada peamiselt metsikute Eesti metsloomade (punarebane, kährik, nugis, kobras, ilves, hunt) karusnahku, kes looduse sanitaride poolt niikuinii etteantud kvoodist vähemal hulgal oma otsa püünistes või püssitoru ees leiavad. Kuid samas tean, et ka suured Taani, Ameerika, jm riikide karusnahafarmid on loomadele tänapäeval vägagi mõnusaks elusasemeks, kus nende toidu tervislikkus ja mitmekesisus ületab sageli ka loomaaedades pakutava ning kus neil on ruumi kordades rohkem, kui Talleggi broileritel, kelle liha me igapäevaselt süütundeta nautima oleme õppinud.
Ja mis kõige tähtsam: ma ei usu, et karusnahast kasuka kandmine kuidagi loomakesi alavääristaks, pigem vastupidi. Nad on siiski looja poolt inimestele kingitud taastuv ressurss, mida targalt ja oskuslikult tarbida.
PS: Loen jooksvalt maailma ajakirjandust ja näen, et just sarnaste mõteteni on jõudnud üha rohkemad inimesed läänemaailmas. Kummaline, kuid justkui taandarenedes, on nende poolt 21. sajandi teisel kümnendil üles kaevatud ja taasakasutusse võetud esiisadelt päritud triviaalne, kuid praktiline tarkus: kandkem loomanahkasid uhkusega, sest paremat lihtsalt pole!