Anu Saagim: Väkk, nad tegid SEDA!

Anu Saagim
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
The Brackets Elu24 Live stuudios.
Neid intervjueerib Anu Saagim.
The Brackets Elu24 Live stuudios. Neid intervjueerib Anu Saagim. Foto: Erik Prozes

Minu tuttavate ringis on viimasel ajal kuulda taas rõõmukaid beebiuudiseid. Esimene sats lapsi on juba suured ja sõbrannad on läinud teisele ringile.

Hiljuti uusperes ilmavalgust näinud kodanik oli minu täditütre viieaastasele plikatirtsule maailma suurim uudis. Õhtul titevarbaid tähistades esitas tüdruk suurele ringile küsimuse: «Kas te üldse teate, kuidas need beebid  sünnivad? Nad sünnivad taevas ja tulevad sealt emme kõhtu ja naised libistavad selle siis oma  kõhust lupsti välja. Vot nii!» Tüdruku ema tõmbas kohvi kurku.  Ülejäänud täiskasvanud suutsid vaevu hoida suunurki horisontaalselt. «Ma ei ole veel valmis pidama viieaastasele bioloogiatundi lapsetegemisest,» vabandas roosatav emme. «Ja ma ei saa aru kust see lupsti veel tuli, võib-olla mõnest harivast multikast.

Meenus, et kunagi oli mulle – juba pisut enam päriselu tajuvale üheksa aastasele - beebide siia  ilma sündimine tunduvalt proosalisem ja vähem hurraa hüüdeid esile kutsuv elamus. Ema ootas toona nimelt minu õde. Mäletan seda hetke, kui mullegi pidulikult uudisest teatati. Istusime parasjagu saunas, meie perele pühas paigas, kui sellest kuulsin. Appi, kui piinlik mul oli! Jooksin uste paukudes minema. Täiskasvanud olid teinud SEDA!

Varjasin saladust hoolega. Eriti koolis. Ei paljastanud «rõõmuudist» isegi parimale sõbrannale. Õnneks tuli suvevaheaeg. Maal olles üritasin harjutada end uue emaga. Naisega, kes vohmis tonnide viisi hapukurke ja paitas üha paisuvat kõhukest. Kuid sügis ja kool tulid vääramatu jõuga ja lõpuks võtsin julguse kokku ning rääkisin hinge kriipivast teemast peale keka tundi riietusruumis ka sõbrannadele. Minu hämmastus oli suur, kui mitte keegi ei naernud, ega teinud asjast suuremat numbrit. Vastupidi, tüdrukute meelest oli vahva, et saan varsti pisikese õe või venna. SELLE asja tegemisest ei räägitud piiksugi. Ilmselt teistegi vanemad siis…

Alles paarikümne aasta pärast – ise lapseootuse pilvekesel hõljudes – rääkisin sugulastele, oma  kunagise raevupurske tagamaadest. Kõik naersid südamest. Nemad olid nimelt arvanud, et kummalise käitumise taga oli üksiklapse loomulik armukadedusreaktsioon.

Lugu tuli meelde, kui minu kuldses keskeas lapseootel sõbranna muretses, mis hetkel oleks paslik titeuudisest oma teismelistele lastele rääkida. Temalegi, kolmelapselise pere vanimale, oli sama häbitunne juba lapsepõlvest külge kodeeritud. «Kujuta ette, meie isa ja ema on teinud SEDA!» oli ta paljastanud oma parimale algklassi sõbrannale, kellel oli üks õde. «Väkk! Minu vanemad on teinud SEDA kaks korda, jestas, aga teil lausa kolm korda!» tuli siiras kaastundeavaldus.

Mina ütlesin oma küpses eas sõbrannale lihtsalt: «Ära ole vanamoodne. Meie viieteist aastastel on kolmekümneste kogemused. «Viiskümmend halli varjunditki» oli alla neljateist aastastele mitte soovitatav, minu ajal ei lubatud selles eas «Romeot ja Juliatki» kinno vaatama minna.

Copy

Märksõnad

Tagasi üles