Anu Saagim: reisipalavikust viidud

Anu Saagim
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Saagim - "Reisipalavikust viidud"
Anu Saagim - "Reisipalavikust viidud" Foto: Elu24

Tühjaks imetud, ärapiinatud, silmade ümber pandakaru look – tähendab, et on aeg akusid laadida. Kui veab, siis vedelen järgmisel nädalavahetusel basseini ääres külma joogi ja uute põnevate raamatute seltsis. Olen seda väärt, sest seljataga on tempokas sügis ja talvekaamos, ees unelmate reisi korraldamine.

Esmalt tundub kõik imelihtne. Istu vaid arvuti taha ja kohe jääb silma mõni uus, veel avastamata sihtpunkt. Umbes sada tundi guugeldamist ja isikliku majandusliku olukorra analüüsimist ning olengi leidnud just selle, millest unistasin. Kummaline, taas kisub valik nagu imeväel Kariibi mere saartele, mitte Šveitsi lumistele nõlvadele.

Hotelli jahtimine võib alata! Kammin hüsteeriliselt läbi kümneid paradiisihotelle. Loen reisilembeliste kodanike netikommentaare. Silma jääb muinasjutuline butiikhotell. Aga voilà, just siin läks ühe paarikese pikisilmi oodatud romantikapuhkus lörri, kuna ettekandja unustas neile hommikusöögilauas naeratamast. Ja tolle briti perekonna meelest viserdasid linnud hommikuti akna taga liiga valjult, ja korra oli keegi hoolimatu rannale unustanud kommipaberid ja tühja šampanjapudeli. Siis kiidab teine taevani hotelli steriilselt minimalistlikku joont. Samas on nende vennikeste üleslaaditud piltide seas paar, mis tehtud üsna nutuse ilmaga, ja äkki näebki paradiis välja trööstitu. Ja tema tuttava tuttava tuttavgi on naaberrannal astunud merisiili otsa. Mmh… vaataks õige mõnd muud hotelli? Kell tiksub varaseid hommikutunde.

Ja järgmisel päeval algab kõik otsast peale. 145 hotelli, pudel punast veini, tunde jagelemist reisikamraadidega – ja juhtub see, mis tavaliselt. Esimene valik oli siiski parim! Nüüd ruttu broneerima! Aga oh üllatust, sama hotelli hind on äkki tõusnud kosmosesse. Kass tuleb peale. Tahaks kõigele käega lüüa, sest tekib tunne, nagu oleks unelmate puhkusest unistamine elu suurim viga. Ja just sel hetkel mõistan nn mugavusreisijaid, kes alati kindla peale välja lähevad – broneerivad puhkuse reisibüroo kaudu ning armastavad akusid laadida turvaliselt oma lemmikkuurordis, kus on aastate jooksul sõbrunetud kõigiga, koristajatest kuni hotelliomanikuni välja. Neil tarkpeadel jagub kohale jõudes energiat muukski kui raamatulehtede keeramiseks. Näiteks sportlikuks ajaviiteks ja tantsupõrandal rokkimiseks.

Lõpuks saab unelmate sihtkoht leitud ja tahaks rõõmust šampanjaklaase kilistada, kui algabki teine vaatus. Jeerum, kas pass on ikka kehtiv? Kas viisat on ka vaja? Kas vaktsineerimine on kohustuslik? On mul kehtiv tervisekindlustus? Aga reisikindlustus? Valuuta? Kas sihtpunkt on turvaline? Appi, millised riided kaasa võtta? Kuidas kõik eluks vajalik ühte kohvrisse suruda?

Lennujaamas jätkub kolmas vaatus. Kas saame kõik kambakesi koos istuda? Milline higistav murjam minu kõrvale seekord topitakse? Ega lend hiljaks ei jää? Kas on piisavalt aega lennukit vahetada? Kas pagas jõuab sihtpunkti? Miks ma pean end turvakontrollis jälle paljaks koorima? Miks minu hambapasta ja pisike parfüümipudel konfiskeeritakse? Miks ma pean ajalehte ja vett ostes pardakaarti näitama? Lennukist väljudes algab stress hotellitoa pärast. Kas vaade on ikka ookeanile, mitte hotelli tagahoovi? Kas siin on tavaks, et puhkajad tormavad broneerima parimaid rannatoole juba enne kukke ja koitu? Ja loomulikult tuleb valmis olla toidumürgitusteks, moskiitodeks, röövimisteks…

Kõtt, kurjad mõtted! Nurisemine kohe lõpetada! Olen ju õnneseen, et võin mõned korrad aastas reisida sinna, kuhu hing ihaldab. Olen suutnud endale kodu hankida, auto osta, abielluda ja sünnitada! Reisi korraldamine pole sellega võrreldes mingi raketiteadus! No vahel tundub siiski, et on.

Aga kui puhkus lõpuks algab, siis langeb kõige peale sulnis rahu ning imestan: kas tõesti olen jõudnud paradiisi! Lõppude lõpuks on kogu vaeva palgaks fantastilised mälestused ja imearmsad lood. Kuidas on võimalik, et minu kohvrist sai ühel hetkel kohaliku šokolaadibeebi häll? Miks tõmban igal suvel randa minnes üll tükikese kirevast sarist, mille kinkis mulle ühel täiskuu rannapeol «india printsess»? Miks ma ei raatsi isegi külmadel talvekuudel loobuda pisikestest rannakarpidest meisterdatud ehtest?

Unelmate reise teilegi!

Copy

Märksõnad

Tagasi üles