Vahur Kersna: mul polnud tahtmist selle maailmaga hüvasti jätta

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kersna
Vahur Kersna Foto: ERR

Omaaegne «Pealtnägija» asutaja ja saatejuht Vahur Kersna rääkis saatele oma võitlusest raske haigusega.

Intervjuu toimus Kadrioru kunstimuuseumis ja Kersna valis küsitlejaks oma ülikoolikaaslase Madis Jürgeni. 

Kersna sai 2007. aastal diagnoosi, et ta põeb müeloomtõbe. Hulgimüeloom on sageduselt teine diagnoositav verevähi vorm. See on pahaloomuline kasvaja, mida iseloomustab plasmarakkude kontrollimatu paljunemine nii luuüdis kui ka mujal organismi kudedes. Müeloom pole ravitav, kuid seda on võimalik erinevate ravimeetoditega kontrolli all hoida.

«Ma väga palju haigustest ei taha rääkida, sest minu arvates ei tohi sa end samastada oma haigusega. See ei tohi saada sinu omaks. See peab olema keegi, kellega sa toimetad oma igapäevaseid toimetusi ja püüad hakkama saada, aga see ei ole sina,» sõnas Kersna.

«Iga päev on Eestis 20 inimest, kes saavad umbes sellise diagnoosi. Kes seisavad keset seda ilusat elu ja lilli ja liblikaid oma isikliku elu kuristiku serval ja sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Kes ei saa hakkama, need lähevadki minema. Aga mul ei olnud seda plaani. Mul ei olnud sugugi tahtmist selle maailmaga hüvasti jätta ja mul pole seda tänase päevani.»

Kersna pandi haiglasse ja talle hakati tegema tema enda rakkude siirdamist, mis oli piinarikas protsess.

«Oli tõesti hetki, mis ei olnud väga kerged. Kelle elus selliseid ei ole? See ei pruugi olla seotud ainult haigusega. See võib olla seotud väga palju teiste elumuredega.»

Müeloomtõvel puudub ravi. Üks variant on see, et sinu enda tüvirakke siirdatakse sinusse endasse ja teine variant on see, et kasutatakse doonorit. Kersna pidi need asjad läbi tegema ja ta tuli nendest peaaegu välja. 

2009. aastal hakkas Kersna aktiivselt tegutsema ja tal oli mitu populaarset telesaadet, näiteks «Sind otsides».

«Ma tegin lihtsalt otsuse, et ma ei hakka endale enne õiget aega mulda peale kraapima,» põhjendas Kersna, mis ta puhata ei mallanud. «Neid päevi on antud täpselt nii palju, kui neid on antud. Küsimus on selles, kuidas neid kasutada.»

Foto: ERR

2009. aastal saatis arst Kersnale meili, et haigus on tagasi. Aastal 2010 ootas teda ees veel üks tõsisem haiglasseminek. 15. mail registreerisid Vahur ja Liina oma poja juuresolekul abielu.

«Me pole sellised, kellel peab kõik olema suur ja uhke. Tähtis on see, mis toimub sinu sees ja hinges. Just hiljuti lugesin uudist, et statistika näitab, et mida uhkemad pulmad, seda kiirem lahutus,» märkis Kersna.

Kahe päeva pärast sõitis ta haiglasse ja polnud teada, mis näoga või kuidas ta sealt tagasi tuleb. «Mulle öeldi, et ellujäämisprotsent on 50. Tegelikult kuulsin pärast, et see protsent on veel väiksem.»

Mis teda päästis? «Ei oska öelda. Ju minu teekond polnud veel lõppenud.»

Kersna kirjutas seejärel artikleid Postimehele ja tema innukuse põhjuseks võis olla see, et ta sai hormoonravi.

«See peksab üles, sest see on nagu mingis mõttes narkootikum. See tegelikult ei ole hea tunne, aga sa oled kogu aeg eksalteeritud ja mõte töötab jube teravalt ja kiiresti. Siis on sul jõudu töötada ja kirjutada.» 

2013. aastal jõudis Kersna mõttesse, et asjad on tõsised. Liina oli tema pärast mures, sest ta kihutas suvalisel hetkel kodust minema, et järve ääres istuda.

«On muidugi raskeid aegu olnud. Tunnistan, et on olnud hetki, kus tundub, et selline äralibisemine on nagu hea variant. Ta aitab küll. Ma olen ikka elanud siin ja näinud paljusid asju ning sellisena pole enam elul väga palju mõtet. Aga siis on mulle jälle mingid märgid kätte antud, et kuule, taat, sinu aeg ei ole veel käes. Väravad on veel kinni, sind ei oodata veel. Tee oma asjad lõpuni - ühel päeval teeme uksed lahti ja siis tuled. Siis oled tagasi kodus, aga mitte varem.»

Foto: ETV
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles