Ugala suvelavastused meenutavad telemängu «Võta või jäta»: kord on kohvris täispank, siis jälle tühised krübelid.
Ugala suvises kohvris on tänavu peaaegu täispank
16. august 2010, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nipernaadi» ja «Punttila» on seniajani meeles, möödunudsuvine lavastus aga mälust kadunud.
Ka «Väikeste vanameestega» oli omajagu riski: noor autor ja algaja lavastaja, kes on tuntud pigem näitlejana. Nüüd, pärast esietendust, võib kinnitada, et seekordne suvelavastus on märki tabanud. Kas just kümnesse, kuid kaheksasse või üheksasse kindlasti.
Kõige suurem õnnestumine on kohavalik. Tänavusel erakordselt soojal suvel on vaatajal suur lust minna Männiku metsatallu. Ruumi on seal laialt ning lastele ja täiskasvanutelegi jagub enne etendust ja vaheajal mitmekülgset ja huvitavat tegevust. Pealegi pakub metsatalu perenaine Ene maitsvat tomatisuppi ja mulgiputru. Lapsed saavad joosta, mängida ja turnida ning Anu Raua toodud lambaid imetleda ja käega katsuda.
Selle kõige pärast soovitangi minna kohale veidi varem.
Sobib keskkonda
Lavastus sobib sellesse keskkonda suurepäraselt ja tundub, et näitlejatel oli Männikul hoopis mõnusam proove teha kui teatrimajas.
Näidend on tänapäevane, otsekui sealtsamast publiku hulgast esile astunud näitlejate lugu.
Esmapilgul on see pretensioonitu jutustus seltskonnast, kes suviseks lõõgastavaks nädalavahetuseks üle hulga aja kokku tuleb. Grillitakse, juuakse veini, lõõbitakse ja ka väike flirt on omal kohal. Lavastuse eripära ja sügavamad väärtused hakkavad alles hiljem pikkamisi välja kooruma ning on seotud nende pealtnäha edukate inimeste hingeprobleemidega.
Siin tuleb osutada näitlejatöödele, mis peenelt ja otsekui rõhutamata, väikeste detailide kaudu keerukatest siseprobleemidest märku annavad.
Hea huumoriga laetud
Minu silmis on lavastuse suurim väärtus just see, et koomuskita ja iga hinna eest nalja tegemata (seda näeme suvelavastuses väga palju!) on saavutatud omamoodi mõnus meeleolu, mis haarab vaataja endasse. See on hea huumoriga laetud sissevaade tänapäeva inimeste igapäevaellu.
Näitlejamänguliste pisidetailide, sõnatute pilkude ja otsekui asjasse mitte puutuvate repliikidega saavutatakse lavaline tõelisus ja karakterite teine plaan.
Mida maksab ainuüksi Arvo Raimo repliik pärast tapetud lammaste leidmist, et järsku oleks nagu külm hakanud! Või Triinu Meriste üleminek dialoogist jutule nõudepesuvees end ilmutavast elust.
Dramaturgilist pinget ei jätku
Kui enamiku näitlejate mäng oli teises vaatuses kahvatum kui esimeses, siis just Triinu Meriste tõusis lõpus ja ka finaalis koos Tarvo Vridoliniga positiivselt esile.
Huvitavaid näitlejatöid oli rohkesti, kuid Janek Vadi saladusliku oleku ja pilguga David ning Kadri Lepa Ly olid nauditavad algusest lõpuni.
Kui nüüd paari sõnaga öelda, miks lavastus täistabamuseks ei kujunenud, ei saa mööda sellest, et autor pole osanud huvitavalt algavat põnevate karakteritega lugu dramaturgiliselt õnnestunult lõpuni lahendada. See pole ka ime, kui pidada silmas, et tegemist on algaja romanisti debüüdiga draamažanris.