Poiss tulistas õpetajat. Kuulsin sellest, kui olin 13.55 lõpetamas meeleolukat pärastlõunast intervjuud Raadio 2s Ingrid Peekiga, kus kiitsin taevani sombust, kuid mõnusalt sooja sügisilma ja nentisin, et kui armastad elu kogu südamest, siis armastab elu sind ka täiega vastu. Tingimusteta. Lõpulooks tellisin Lenny Kravitzi «Aint No Sunshine When She`s Gone.»
Ja siis kuulsingi seda kohutavat uudist. Kogu Eestimaad vapustanud uudist. Läbi Politseipargi toimetuse poole kõndides lihtsalt nutsin. Ma ei tea, kas mind jahmatas tõik, et nüüd oli ka meie pisike riik jõudnud koolitulistamise jubedasse nimistusse või hoopis see, et tulistaja oli vaid 15-aastane.
Täpselt sama vana kui minu poeg. Täpselt sama vana, kui paljude minu tuttavate lapsed. Lapsed, kelle suust olen justkui möödaminnes kuulnud, kui vastikud on mõned koolitunnid. Kui vastumeelne on mõnel varasel, pimedal ja külmal hommikul kooli minna. Ma pole kunagi küsinud miks. Miks? Sest mul pole aega. Mul on kiire. Mul on kohutavalt kiire, et jõuda enne tööleminekut jooksuringile, maniküüri või kokkusaamisele «väga oluliste inimestega». Tegelikult on mul kiire ka pärast tööpäeva, sest tõttan spaasse, kostüümiproovi või coctail party`le.
Tol koledal päeval läksin koju. Minu poeg oli kodus haige. Ta ei teadnud veel, mis oli tol päeval juhtunud ühes Viljandi koolis. Rääkisin talle juhtunust. «Ta ei teinud seda ilma põhjuseta,» ütles minu poeg napilt. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin, mida ta sellega mõtleb. «Keegi pole nii loll, et astuda sellist sammu ilma põhjuseta,» täpsustas ta. Olin vait. Olin päris pikalt vait, sest ma ei julgenud rohkem küsida.
Ma küsin iga päev oma lapselt: «Oled sa söönud?» või «Kas sul on koolitööd tehtud?» või «Miks sa trenni ei läinud?» Ma ei küsi kunagi oma lapselt: «Kas sul on kõik hästi?» või «On sul muresid?» või «Kas ma saaksin sinu heaks midagi teha?» Miks? Tobe kuidagi. Mis probleeme saab ikka ühel 15-aastasel olla, kelle hinded on korras, kõht täis, riided seljas, taskuraha ja toredaid sõprugi piisavalt. Mul polnud tema vanuselt oma vooditki, toast rääkimata. Tal peab kõik korras olema!
Tol õhtupoolikul ma telekat lahti ei teinud, raadionuppu ei kruttinud, netiavarustes surfamisest rääkimata. Süütasin kaks küünalt. Ühe koolitulistamises hukkunud õpetajale, teise trellide taha pandud Vahurile. Kerisin end sohvanurka ja meenutasin oma teismeiga.
Milline koolilaps mina olin? Olin ma kurb või õnnelik tiinekas? Üldiselt oli kõik hästi, välja arvatud üks väike asi. Kui tunniplaanis oli inglise keele tund, siis hakkas mul juba eelmisel õhtul kõht valutama. Vahel oli järgmisel hommikul nii paha, et kooli ei jõudnudki. Miks ma nii tihti koolist puudusin, ei huvitanud kedagi. Miks?
Miks ma ei tahtnud mitte kunagi minna inglise keele tundi? Tundi, kus meie klass oli jagatud kaheks väikeseks rühmaks. Just selles tunnis oleks pidanud olema eriliselt õdus ja usalduslik õhkkond. Meid oli vähe ja õpetajal oli võimalus kõigiga personaalselt tegeleda. Igaühele piisavalt tähelepanu pöörata. See tund oli õudusunenägu. Õpetaja oli jaganud meie pisikese rühma kahte leeri. Kuus õpilast talle meeldisid, kolme ei sallinud silmaotsaski. Arvake ise, kumba punti mina kuulusin. Iga kord inglise keele klassi suundudes palusin kõigevägevamat, et õpetaja oleks haige või mis kõige parem, hoopis…
Õpilane tulistas saksa keele õpetajat. Õpetaja on surnud. Õpetaja oli kooli tublim õpetaja. Õpetaja oli Viljandimaa tublim õpetaja. Õpetajat tulistanud laps oli tubli õpilane. Poiss oli sedavõrd tubli õpilane, et isegi olümpiaadidel käimine polnud talle võõras. Mitme Paalalinna kooli õpetaja sõnul on neil raske ette kujutada, et noormehel ja saksa keele õpetajal – kes ei kuulunud teps mitte kooli rangeimate hulka – võinuks konfliktiks põhjust olla. Vähemalt mitte keeleõppe pinnal. Aga mis pinnal siis võis konflikt olla?
Minul ja inglise keele õpetajal oli konflikt näiteks sellel pinnal, et olin oma pikad juuksed värvinud ronkmustaks ning polnud nõus neid tema näpuviibutuse peale patsi väänama. Vahur, mida tegid sina teisiti, et oma õpetajale pinnuks silmas olid?