«Su nägu kõlab tuttavalt» neljandas saates kehastas Liis Lemsalu Rick Astleyt ja laulis lugu «Never Gonna Give You Up».
Ott Lepland Liisile: vaatasin alguses, et su elukaaslane tuleb sealt
26. oktoober 2014, 19:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olav Osolin: Sa üritasid oma kõrget häält madaldada ja seal tekkis väike disproportsioon, sest sa läksid selliseks kumedaks, kui Ricki tugev külg oli see, et ta säras hästi. Ma sain aru, et pidid midagi tegema, et Ricki meenutada, aga selles mõttes jäi see natuke sordiini alla. Aga reibas oli see küll!
Tanja Mihhailova: Mulle see lugu väga meeldib. See oli esimene karaokelugu, mille ma ära õppisin. Kui kuulsin, mida sa laulad, mõtlesin et jess! lapsepõlv tuleb meelde. Pean nõustuma Olaviga, et eks see tämber oligi raske. Mõned noodid olid head kumedada, aga päris palju kuulsin ka fraaside lõpus sinu häält. Sul on erakordne vibrato, mille ma lihtsalt ära tunnen. Suured tänud hea tuju eest!
Ott Lepland: See lugu tuli välja samal aastal, kui mina sündisin. Kui kuulsin, et Liis teeb Rick Astleyt, mõtlesin, et kes see mees selline on... Kui Liis sealt trepist alla tuli, vaatasin alguses, et see on Liisi elukaaslane Rene Puura. Kui lugu hakkas käima, siis sain aru, kellega tegemist. Naisterahval pole kindlasti kerge meest järele teha ja sina said selle häälemoonutusega hästi hakkama.
Andrus Vaarik: Erinevalt Tanjast, kellele see lugu tähistab lapsepõlve, ja Otist, kellele tema sündi, siis minule tähendab see raugastumise algust juba. Ma mäletan küll, kuidas ma aastal 1987 kuskil ööklubis vääritu raugana veel hüppasin selle järgi, püüdes esimesi hääbumise märke lämmatada selle muusika saatel. Minul on sellest ebameeldivad mälestused.
Aga natuke jäi puudu igast asjad. Natuke jäi mehest puudu, natuke jäi häälest puudu, natuke jäi rõõmust puudu. Sest see aeg oligi selline hullumeelselt, lollilt lõbus aeg.