TV3 näitas täna Vene telekanali RTR vastuolulist mälestussaadet Jaak Joalast. Kõrvuti vene kuulsustega meenutasid maestrot Anne Veski, Andres Raid ja Viktoria Ladõnskaja.
Vene mälestussaade: kas Jaak Joala murdis isiklik või poliitiline tragöödia?
1. oktoober 2014, 22:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saates arutleti suures osas selle üle, miks Joala taandus lavalt just pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
«Tundlik, välismaise aktsendiga oli ta nõukoguse estraadi suurim firmatäht. Kuid miks elas ta viimased kümme aastat suletuna metsakolkasse? Miks jättis ta laulmise ja lahkus nii vara sellest elust? Räägitakse, et üleliiduline kuulsus ja vene keeles laulmist ei suutnud talle andestada Eesti võimuesindajad,» küsis saatejuht, kes naasis peagi sama teema juurde: «Kuidas küll nii populaarne laulja hakkas äkitselt elama erakuelu ja milline tragöödia siiski murdis Jaak Joala - kas poliitiline või isiklik?»
Kui poliitikaekspert Vladimir Simindei väitis, et N-Liidus populaarsed artistid eemaldati 90ndatel aastatel ühiskonnaelust või tabasid neid muud ebamugavused, selgitas Anne Veski: «Te ei räägi üldse õiget asja, seda ma ütlen teile tõesti. 1980. aastad, kui mina ilmusin, oli Jaak NSV Liidus juba väga populaarne. Te ju teate, et oli inimesi, keda saadeti Siberisse. Loomulikult nende järglased rääkisid, oi, nad laulavad seal Moskvas, kui halvad nad on. Tegelikult armastasid teda kõik ja väiklasi inimesi on alati. Jah, Ööbik. Ta oli ju tõesti ööbik. Kuid Moskva või Kremli suhtes pole sel enam seost.»
Laulja Roksana Babajan arvas: «Mulle näib, et ta oli tõesti eriline isiksus, väga mitmekülgse andega. Me näeme juba teisi kaadreid, kuidas inimest muudab elu. Minu isiklik arvamus, võttes arvesse, et elu muutus juurte tasandil, on see, et - ma kuulsin, kuidas ta seda ütles ja see kinnitas veelgi mu tunnet, et tekkis koletuslik olukord, mida keegi ei oodanud. Riik purunes. Selline murrang muutis lavakunstnike saatusi. Oli ka dramaatilist - lauljatel on oma iseloom, suhtumine. See murrang läbis saatusi. Mulle näib, et antud juhtum ongi sellele kinnituseks, sest ta jäi selle murrangu servale.»
«Ta oli kogu elu võõraste seas oma ja omade seas võõras. Teda aeti muusikakoolist välja ja tal ei lubatud mängida rokki. Öeldi, et kui mängid rokki, ajame su koolist minema. Siis ei armastatud teda Eestis selle pärast, et ta laulis vene keeles. «Lavandat» ta ei laulnud. Ta laulis seda vaid korra Sofia Rotaruga, hiljem ei pöördunud ta kunagi selle juurde tagasi,» rääkis ajakirjanik Mariana Šaid Sah üliemotsionaalselt.
«Ilus ja tark naine oleks pidanud sundima teda edasi laulma. Ma ütlen nüüd ühe julma asja, ehk see ei meeldi kellelegi, kuid kuigi ma ei tea, miks ta laulmise jättis, ma tean, miks ta suri - ta suri, sest ta loobus laulmisest. Laulja peab laulma, vaada Kobzoni, Sinatrat - inimene laulab ja elab. Kui laulmise jätab, siis temaga ka midagi juhtub. Kahju, et ta lahkus nii noorena,» avaldas arvamust saates külas olnud Aleksandr Žurbin.
Sõbra Sergei Maasini sõnul rääkis Joala oma surmast seitse aastat tagasi toimunud kohtumisel.
«Ta eemaldus muusikateemast ja ütles: «Kas teate, et mul on elada jäänud minimaalselt viis, maksimaalselt seitse aastat?» Ma ütlesin, et Jaak, sa näed ju hea välja. Ma ei hakanud talle hinge ronima, see ei tundnud korrektne, kuid ta ütles seda siiski ja talle ilmus pisar silmanurka. Ma ütlesin, et ära palju suitseta ja sa näed muidu hea välja, miks sa seda enda kohta räägid? Ta ütles, et ta teab täpselt. Me lugesime praegu naisega, et ju tal oli siis tõesti šunteerimine ja see annab viis kuni seitse aastat. Tal oli kaks infarkti.»
Hea lugeja, kas mälestussaade oli Joala vääriline?