Anu Saagim - Tordiga näkku!

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Saagim
Anu Saagim Foto: Pm

On taas tšillitud ja mõnusalt end grillitud, nagu ütleb laulusalm. Aga miskit on nagu puudu ka, mõtlesin suve lõpumeetritel. Sel suvel ei oldudki meie peres ühtegi tüliõuna kompotti vaaritatud, lõpuks suureks üllatuseks jõudiski kohale. Asjatundjate sõnul pidavat üks korralik tüli aga tundeid tuulutama ja läppuma kippuvat abielu värskendama. Muutusingi pisut murelikuks, sest meie kodus käituti kui Nutella reklaamklipi musterperes.

Teineteisemõistmine on ilus küll, kuid pidev konsensus hakkab meenutama seisvat vett. Kus on kirg? Õhku klaariks lööv äike? Emotsionaalsed leppimised?

Parimates peredes võib korralik peretüli silmad ette teha ükskõik millisele teatrilaval nähtud draamale. Minu puhul võib olla tunnistajaks suisa vapustavale näitlejameisterlikkusele. Pean loomulikult silmas vägivallatuid, veretuid titaanide heitlusi, kus kõik osapooled teavad tegelikult juba algusmeetritel, et hullemagi tusapilve tagant tuleb lõpuks alati välja päike. Meenutan vahel lausa erutusvärinaga kristallklaaside klirinat vastu äsja tapetseeritud elutoa seina või kreemitordi täpsuslendu vastase silmade vahele.

Aga mingil hetkel hakkasid meie peres pea äravahetamiseni sarnase skeemi järgi korduvad konfliktid muutuma vaat et tüütuks. Nimelt kujuneb väga pikalt koos olnud inimeste vahel välja riidlemis-skeem, kuhu enam eriti palju üllatusi ei mahugi. Ühel hetkel hoomad, et riid ei puhastagi enam läppunud õhku, värskendavast briisist rääkimata. Kumbki osapool kordab juba ammu pähe kulunud repliike, seejärel poolepäevane tummfilm, kuniks kõigi egod rahuldatud ja võib end jälle mõnusalt koos teleka ette sohvale nurruma sättida.

Enda arvates olen olnud üks maailma osavamaid tülinorijaid. Põhjuseks ilmselt slaavi sugemetega punalibled minu vereringes. Kui tüli, siis ikka põhjalik. Sõtta tuleb kista terve pere, kassid-koerad kaasa arvatud. Mulle pole tulnud pähegi, et leidub ka neid, kes seda ei mõista. Näiteks nagu minu abikaasa. Tema arvates oleme sõjajalal juba siis, kui paari krõbedamat vandesõna vestluses kasutan.  

Tundsin muuseas kunagi ka nii rahulikku meest, et sain tapelda lausa ihuüksi. Mees pages tormi eel varakult teise tuppa, mina kaagutades järele, et «ära hakka sina mulle õpetama, kuidas…». Kord, kui alustasin taas üht ammu ununenud teema ket-ramist, vajutas mees keset kiirteel sõitu piduripedaali põhja. See pani mul tükiks ajaks suu lukku.

Üks naabrimees viskas ükskord tüli lõpetuseks oma lemmik-grillvorstid koos panniga vastu meie maja seina, ja tean ka naist, kes raevuhoos lihtsalt pissis oma mehe saabastesse. Kauneimad vägivallatud riiud, mida eales näinud olen.  

Ühesõnaga, mõnusa puhkuse lõpumeetritel olin küps üheks virgutavaks naginaks. Riid on naisele sama vajalik kui nutt. Algus oli paljulubav – mustad sokid olid vales kohas. Teadsin täpselt, kuidas kärbsest härg teha. Mehed väidavad, et naistel on kummaline tava paisutada riidu ebaloogilist rada pidi. Esmalt räägitakse näiteks higistest sokkidest, äkitselt ollakse pere eelarve kallal ja juba kistaksegi kümne aasta tagused viperused tolmurullide alt välja. Tõsi ta on, naise riiukarikas on põhjatu.

Sinisilmne mees arvab, et jutt tiirleb ikka veel selle õnnetu sokipaari ümber, aga tegelikult käib naisele pinda hoopis üks teine «pisiasi», kuid selle tüliõuna lauale panek tundub justkui pisut piinliku liialdusena. Loogikal on loomulikult oma koht, aga kindlasti mitte naise peas, või nagu Hitchcock on tõdenud: «Loogika on jube igav.» Tüli kiskumine on küll tüütu tegevus, aga üks korralik riid justkui raputav äikesetorm, mille lõppedes avastad, et see ei hävitanudki midagi olulist. Kui, siis ainult paari higiseid sokke elutoa põrandalt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles