Ära hüppa tundmatusse TELEsaatesse!

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Saagim Kanal2 saatejuhina
Anu Saagim Kanal2 saatejuhina Foto: elu24.ee

Alalhoiuinstinkt ei jäta meid kunagi maha, ent on olukordi, mil see meid proovile paneb. Ootamatu saatejuhtimine televisioonis on üks neist piirsituatsioonidest, kus lihtsalt peab hakkama saama.

Eesti Televisioon on otsustanud septembris oma saatejuhtide kohanemisvõime tundmatus olukorras proovile panna. Kuu viimasel nädalal lähevad saatejuhid vastavalt vaatajate internetihääletuse otsusele vahetusse ning tuleval kolmapäeval selgub, kas 21.–28. septembrini juhivad «Ringvaadet» näiteks Reet Linna ja Lembitu Kuuse, «Prillitoosi» Mihkel Kärmas, «Aktuaalset kaamerat» Vladislav Koržets või loeb spordiuudiseid Maire Aunaste. Võib-olla läheb kõik hoopis teisiti – otsustate teie!

Ent ootamatuid vahetusi ja asendamisi on varemgi ette tulnud. Näiteks vahetasid «Ringvaade» ja «Terevisioon» ette hoiatamata saatejuhte neli aastat tagasi, 14 aastat tagasi astus Hannes Võrno asemel «Kahvli» juhina tulle Jaak Joala, «Ärapanijas» on pakkunud Mart Juurele seltsi Liis Lass, Hannes Võrno, Jaan Rekkor ja Eino Baskin. Peeter Oja intervjuu Marianne Mikkoga kaks aastat tagasi «Terevisioonis» teritab aga seniajani vaatajate meeli.

Televisioonitegemise austusväärselt pikast ajaloost leiab ärevaid hetki veelgi, ja siin neist mõned ongi.

Kalev Vapper

Kui olin aastakümneid tagasi telemajas praktikal, tahtis spordisaadete toimetus hirmsasti minna aasta parima sportlase väljakuulutamisele, mis toona toimus Kirovi-nimelise kalurikolhoosi talveaias. Sinna kiirustasid nii Toomas Uba, Tõnu Tammaru, Tarvo Villomann ja vana Heino Mikkin ning nii sattusingi ootamatult teiste asemel spordiuudiseid lugema. Elus esimest korda.

Valmistusin esinemiseks hoogsalt ja küsisin järele, mis kell ma täpselt stuudiosse pean minema. Sain vastuseks, et mitte väga vara, umbes viis minutit enne spordiuudiste algust. Panin oma kella õigeks, kogusin uudiseid ja otsisin pilte. Vaatasin siis, et ongi õige aeg püsti tõusta ja vana telemaja kolmandalt korruselt stuudiosse minna. Ent siis kargas äkitselt uksest sisse vastutav toimetaja Endel Sõerde, kes karjus: «Poiss, kurat, kus sa oled? Tiiter on juba ees!»

Selgus, et käekella õigeks keerates olin unustanud kellanupu sisse vajutada, olin sellele vastu läinud ja viis minutit liigutanud. Nii et täiesti usutav kellaaeg, aga viis minutit vale. Vaatasin silmanurgast ekraanile: ongi sporditiiter juba ees! Olen jooksnud 100 meetrit 11 ja poole sekundiga, aga seekord, arvan, jooksin stuudiosse kiiremini.

Nii kui diktorilaua taha istusin, võeti kohe tiiter eest ja lükati mind eetrisse. Aga kui inimene on jooksnud kolmandalt korruselt mööda treppe esimesele, stuudio eest läbi ja mööda koridori, siis ta ju hingeldab. Ja nagu ma maha istusin, pidin hakkama lugema. Ütlesin hingeldades ilusasti: «Tere õhtust, kallid televaatajad!», üritades ähkimist varjata, aga kuna olin üsna heas sportlikus vormis, õnnestus umbes 30 sekundiga see õige kõnelemise rütm saavutada.

Sporditoimetuse tuppa naastes helises telefon, teisel pool mu armas ema, kes ütles: «Kalev, mis nüüd juhtus? Miks sa nii hirmsasti pabistasid?» Vastasin: «Ma ei pabista-nud, ma hingel-dasin!»

Eino Baskin

Kümme aastat tagasi kutsuti mind «Ärapanijasse» ootamatult haigestunud Peeter Oja asendama, vististi päevase etteteatamisega. Ikka ju aitad kolleege, ja kui kolleeg arvab, et sobid teda asendama, siis erilist vastumeelsust ka ei teki. Kuigi – meelsasti ma sääraseid asju ei tee, sest igasugune improvisatsioon pole üldsegi mitte meelakkumine. Sa pole ju asjadega viimse detailini kursis, sestap on see ka pingelisem.

Olin seda saadet aeg-ajalt ikka vaadanud ja asendasin ära küll. Improviseerida palju ei olnud, sest enam-vähem kõik oli kirjas, asi sujus ette antud diktaadi järgi. Mart Juur on ju ka andekas, hea huumorimeelega saatejuht, temastki oli abi ja arutasime enne läbi, mida kõneleme. Millest täpselt jutt oli, ei mäleta. Igatahes on telesaate tegemine iseenesest tõsine tööprotsess ja nalja palju ei ole.

Ega see kogemus tegelikult kiita ole ja kellelegi seda ei soovita. Sellised üle-öö-asjad ei ole lihtsad ei teles ega ka teatris, kus on samuti tulnud päevase etteteatamisega tööd teha, kui ei tunne tükki ega tea sõnu, aga lavale mängima tuleb minna.

Reet Linna

Päeva- või minutipealt ei ole mul pika telekarjääri jooksul tulnud kedagi ekraanile asendama tormata, küll aga on olnud mitmeid «Tähelaeva» saateid, kus tegija on jäänud haigeks ja siis olen n-ö tuletõrjuja olnud. Siiski, selle saate puhul on isegi «hädaolukorras» alati olnud rohkem ettevalmistusaega, nädal või paar, umbropsu ja kiirkorras ei saagi seda teha.

Rohkem olen saadetes käinud asenduskülaliseks, olles «kiirreageerimispataljonis», või siis veel laulev saatejuht, keda hea hädaolukorras võtta. Tihti on sellistes olukordades mind kuhugi meeskonda mõnd ülesannet täitma kutsutud ja siis olengi värisevate põlvedega ülesande ära täitnud.

Meenub «Tähed muusikas», kus tänu sellele, et kiiresti oli asendajat vaja, sain laulda elu ainsa dueti Koit Toomega. Ehkki olen kõva närveerija, eriti sellistes ootamatutes olukordades, sain hakkama... Lauluks oli õnneks «Sinu valinud ma», mille sõnad olin kunagi ise teinud, kuigi – midagi läks vist viltu või meelest ära ka.

Tiina Park

See oli 1970ndate alguses, kui tegin «Telekooli» saateid ja kord talvisel ajal pidime rääkima sellest, kuidas lapsed koolis muusikat õpivad. Tüdruk, kes kaamera ees esinema pidi, rääkis aga ainult vene keelt – ka see kool oli venekeelne ja saatejuht pidi olema vene keelt kõnelev saatejuht. Paraku ei saanud ta millegipärast tulla ja selgus, et saatejuhiks pean olema mina ise. Otse-eetris.

See oli viiulitund, ja mulle on eluajaks meelde jäänud, kuidas ma pöördusin kogemata tütarlapse poole mitte «skripatš» (vene k viiuldaja – toim), vaid «skripka»

(vene k viiul – toim). Otse-eeter ja ootamatu asendamine mõjusid nii, et nimetasin tütarlast viiuliks ja viiulit viiuldajaks kogu saate aja. Ja seda hoolimata tõigast, et olin ülikoolis vene keele tundidest vabastatud, kuna mu keeleoskus oli väga hea – olin õppinud seda 1. klassist saati ja võiksin isegi praegu pool «Jevgeni Oneginit» ette lugeda!

Pidin saate lõppedes häbi pärast maa alla vajuma…

Anu Saagim

See võis olla paar aastat tagasi 1. septembril, kui «Reporteri» produtsent Ivar Vigla mind esimest korda ilmatüdrukuks kutsus. Kuna Postimees asub Kanal 2ga samas majas, siis ilmselt valitsebki siin arusaam, et kui midagi juhtub, saab kohe kohapealt kedagi napsata. Jumal teab, mis tookord selle ilmatüdrukuga juhtus, miks ta tulemata jäi – võib-olla kukkus pikali. Kui Vigla helistas, olin just koju jõudnud (õnneks elan lähedal), käskis midagi seksikat selga panna, ja seda ma, loll, ka tegin. Ei oleks tohtinud, sest ajasin selga roosa tohutu dekolteega džempri – ma ei tulnud selle pealegi, et telekas ei saa kanda beeži või vanaroosat, sest need teevad su kohutavalt paksuks ja plassiks. Ja see meik, see oli räme…

Kuid nagu alati, olin juba «jah»-sõna öelnud. Samas ilmatüdruku kostüümis ja ülemeigituna jooksin pärast võtet, turi higine, poja 1. septembri aktusele ja lubasin endale, et ma enam kunagi samasse ämbrisse ei astu.

Ometi astusin, sest Kanal 2 rõdul peeti mingit tähtpäeva. Mõtlesin, et lähen korraks kooki sööma ja kohvi jooma, aga äkitselt selgus, et ilmataat Peep Taimla oli kadunud ja minul kaamera kõrval monitoris tekst ees.

Veendusin taas kord, et olen hakkaja ja julge inimene, et võin teha ükskõik mida, kuid tegelikult ma selliseid ex tempore asju teistele ei soovita. Sest ükskõik, kui enesekindel sa ka pole, soovitan enne rahulikult sisse ja välja hingata, peeglisse vaadata ja natuke mõelda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles