Anu Saagim: pahareti suvi linnas

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu24 Live - külas käis ansambel Regatt, neid kostitas koogi ja õllega Anu Saagim
Elu24 Live - külas käis ansambel Regatt, neid kostitas koogi ja õllega Anu Saagim Foto: Karli Saul/SCANPIX

Põlisasukad on taas, sabad seljas, linnast pagenud, et naasta oma päris juurte juurde ehk esiisade kartulivagude ja marjamaade vahele. Seal nad siis naudivad eelajaloolist eksootikat, lõdisevad sääski täis tihnikutes, grillivad lausvihmas vorstikesi, kiruvad aeglast netiühendust, praevad oma ajusid saunas või kakerdavad, õllepudel ühes ja lihakäntsakas teises käes, lotendavates dressipükstes ja poristes kummikutes emakese looduse rüpes. Olen alati imetlenud meie rahva zen-budistlikku vaprust loobuda pikkadeks nädalateks tsivilisatsiooni taevani kiidetud hüvedest.

Möödunud aastal otsustasin eirata pühasid traditsioone ning katsetada hoopis linnavurleks olemist. Limpsisin veini oma imearmsal rõdul või mõnel nooblil suveterrassil, vaatasin ära kõik talve jooksul kuhjunud «sa pead neid nägema»-filmid, lugesin veel kord üle mitmed lemmikraamatud ja vahtisin telksust kordussaateid, mis ajanappuse tõttu talvel nägemata olid jäänud.

Loomulikult ei jäänud märkamata seegi, kuidas reklaamipauside ajal üritati inimestele pähe määrida tonnide viisi grillvorsti, liha, õlut ja viina – meie maa ametlikku suvedieeti. Nende vahele olid loomulikult pikitud traditsioonilised õpetlikud sutsakad «Ära uju tundmatus kohas!», «Ära joo ja upu!». Kummaline: riigis, mis on ümbritsetud merega ja kus on tuhandeid järvekesi, võiks ujumise ikka ära õppida küll. Isegi jotadele võiks lõpuks kohale jõuda, et vindisena pole mõtet vette kakerdada.

Aga kõige toredam on südasuvel lonkida turistide poolt nii armastatud Tallinna vanalinnas. Tänavatel kohtab peale vene ja soome keele muidki eksootilisi keeli ja inimesi. Ainult jäätisemüüjad, õllekraanide väänajad ja turvatöötajad räägivad kohalikus murdes. Keegi peab ju platsis olema, et turistidelt raha ära võtta, ja keegi peab seda ikka valvama ka.

Igal tänavanurgal märkad mõnd eksinud külalist, linnakaart ühes ja fotokas teises käes. Kuna ise liikusin linnas suht kindlal sammul, siis pöörduti minu poole tihti küsimusega, kus asub Raekoja plats, Toompea nõlv või Paks Margareeta. Minusuguse pahareti jaoks oli lausa auasjaks saata küsija alati vastupidises suunas. Miks?

Ei, see pole sugugi õelus või lapsik kius. Vastupidi, tahtsin hoopis neid aidata. Kui üks turist eksib ikka korralikult ära, siis näeb ta vahelduseks ka midagi muud kui neid «you must see» kohustuslikke vaatamisväärsusi ja rahalüpsmise kohti. Kui veab, avastavad nad nostalgiahõngulise Kalamaja, noorusliku Telliskivi kvartali, salapärase Kadrioru või moeka Rotermanni keskuse. Nende rajalt kõrvale eksinute Tallinna-külastus kujuneb hoopis põnevaks seikluseks. Emotsionaalseks ja meeldejäävaks sündmuseks.

Ja kui külalised eksiks kohe päriselt ära, siis võib-olla jääks nad hiljaks ka laeva, rongi või lennuki peale ning peaks veetma ühe ekstrapäeva meie muinasjutulises Eestis. Rääkimata seigast, et iga eksinud külaline jätaks siia lisaks veel sada eurotki meie majanduse turgutamiseks. Selle viimase nutika ettepaneku eest võiksin nüüd küll saada medali meie kohalikult turismiarendusorganisatsioonilt!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles