Toomas Luhats läbis jalgrattal 300 km ühtejutti, kuid lasanjest jäi ilma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Midagi nii julma pole ma pidanud põhjusel või teisel läbi tegema, aga samas on seda parem tunne praegu, et see siiski on võimalik ja läbitud,» tunnistab teleajakirjanik oma blogis.
Toomas Luhats sõitis koos Priit Salumäega 12 tunndi ja 5 minutiga sõit toimus Rootsimaal ümber Vätterni järve. Vätternrundan, nagu seda sõitu nimetatakse, on maailma raskeim maanteerattasõit, kirjutab Luhats oma blogis «Inimene suudab». Kuna starditi kell 19.42, kulges sõidu viimane osa pimedas.
«120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama,» kirjutab Luhats.
«Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Siga raske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust, sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha – seal oli veel 5,6 meest ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. Ma nimelt olin juba hakanud nii väsima et ei saanudki aru – kas olin saanud haamri või on veel midagi sees, mida välja panna,» jutsutab Luhats oma suurest pingutusest.
Täielikku kirjeldust üleinimlikust pingutusest (ja sellest, miks ta poolel teel lasanjest ilma jäi) loe Toomas Luhatsi blogist.