Idee suurpidude korraldamiseks laenati Rootsist, meenutab tantsupeo konsultant ja «Tuljaku» lavastaja Angela Arraste tantsupidude sünnilugu.
Angela Arraste: Eesti tantsupeo ülemaailmne haare
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvise tantsupeoni jääb napid poolsada päeva. Eelproovid ja ettetantsimised on õnnelikult seljatatud, ehkki osalejate kibe harjutamine jätkub. On paras aeg teha vahepeatus ja meenutada tantsupidude traditsiooni sünnilugu ning anda teada sellest, et XIX tantsupeol osalevad eestlaste tantsurühmad ka kümnest välisriigist.
Sel aastal saab tantsupidude traditsioon juba 80 aastaseks. Esimeseks suurpeoks loeme 1934. aastal toimunud I Eesti Mänge. Tegelikult on traditsioon aga märksa vanem - tänaste tantsupidude arenguloo algusaastateks võib pidada 1920. aastaid, kui kiigeplatsil, talgutel või pulmas tantsimise kõrval hakati tantse esitama pealtvaatajatele.
Idee suurpidude korraldamiseks on aga laenatud sootuks Rootsist. Erilise tõuke selleks andis Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna (ÜENÜTO) rahvatantsurühma esinemine 1925. aastal Tranasi linnas toimunud külakultuuri harrastava noorsoo V kongressil.
Kuigi toona puudusid Eestis veel traditsioonilised harrastustantsijate rühmad, jõuti pooleteise kuuga moodustada tantsurühm ja laulukoor (16 tantsijat ja 20 lauljat) ning selgeks õppida esinemiskava. Laulud õpetas selgeks ja dirigeeris noor helilooja Theodor (Tuudor) Vettik, tantsude eest kandis hoolt Anna Raudkats.
Esinemisel Rootsis sooviti kanda rahvarõivaid, kuid nende hankimisega oli esindusrühmal suuri raskusi. Nii laenati meeste rõivad Eesti Rahva Muuseumist, naiste rõivad muretseti ise. Vanadelt fotodelt on näha, et ehetena kanti papist sõlgi ja pluusi «tikandid» olid maalitud õlivärvidega. Puuduvaid elemente laenati ka Stockholmi etnograafiamuuseumist. Esinemisel kandsid eestlased pastlaid, mis äratas eriti suurt tähelepanu. Kõigele sellele vaatamata vaimustas esinemine sealset publikut väga.
Rootsist saadud kogemus andis tõuke alustada ka Eestis omakultuuri õhtu ettevalmistamist. Nii toimuski kogetu eeskujul juba aasta hiljem, 1926. aastal, Kadrioru staadionil esimene suurpidu - omakultuuri õhtu. Peotegelasi oli kokku 1332 (rahvatantsijad, lauljad, pillimängijad), neile lisandus 120 tantsijat kolmest välisriigist: Taanist, Leedust ja Rootsist. Eestlaste esinemist saatis kümneliikmeline viiuldajate ansambel, tantse oli kavas 13. Kadrioru staadionile moodustasid tantsijad esimesed mustrid, milleks olid kontsentrilised ringid.
Sellest järeldub, et tantsupeod on olnud olulisel kohal mitte ainult Eesti, vaid üle maailma asuvate eestlaste kultuuriloos. Pärast II maailmasõda taaselustati Eesti tantsupidude traditsioon Eesti emigratsioonis välismaal. Seetõttu on aastakümneid Eesti tantsupeod toiminud ja arenenud kahes erinevas kultuurikeskkonnas.
Kõikides suuremates eestlaste keskustes nagu Kanadas, USAs, Rootsis, Austraalias, Inglismaal ja Saksamaal on korraldatud ühispidusid. Taoliste tantsupidude traditsioon sai alguse 1953. aastal San Franciscos toimunud esimeste Lääneranniku Eesti Päevadega, sellel lisandusid 1954 Eesti Päevad Austraalias, 1957 Põhja-Ameerika Eesti Päevad, 1972 Torontost alguse saanud ESTO traditsioon ja 1990 ESTIVAL Rootsis. Traditsioonilisest kogukonnatundest osasaamine on üks peamistest põhjustest, miks välismaal harjutavad rühmad ka Kalevi staadioni murule ikka ja jälle tulla soovivad.
Kui pikka aega hoidsid tantsupisikut Eestist väljarännanute hinges entusiasm ja soov seeläbi anda märku väikese Balti riigi eneseteadlikkusest, siis tänapäeval annavad eestlaste kogukonna tantsupisikust laias maailmas tunnistust ka meie armastatud tantsuõpetajad, kes käivad samuti piiri taga ühist kogukonda toetamas. Nii õpetab näiteks tantsurühma Soomes Aveli Asber, Iirimaal Agne Kurrikoff-Herman, Belgias Kalev Järvela ja Norras Raido Bergstein.
Kui tänavu suvel toimuval XIX tantsupeol osalevad välis-eesti tantsurühmad eri rühmaliikides, siis tulevikus võiksid nad vabalt moodustada ka eraldi välisrühmade tantsubloki. See annaks võimaluse neid rühmi kodueestlastele rohkem tutvustada ja esile tõsta, aga samas annaks ka võimaluse valida neile rühmadele sobiv repertuaar, sest tavaliselt tantsivad ühes rühmas kõrvuti nii ema-isa kui tütar-poeg. Veel looks see võimaluse üksikutel tantsupaaridel mõnest kaugest riigist peoesinemisest osa saada.
Varsti on tulemas ka uus noorte tantsupidu ning tore oleks peol näha ka välis-eesti koolide tantsurühmi. Eelmisest, 2011. aasta noortepeost, võttis osa Riia Eesti Keskkooli 3-4 klassi segarühm – kogemus ja muljed olid erilised, need ei unune lastel vist kunagi.
XIX tantsupeol osalevad 15 välisrühma tulevad kümnest riigist. Kokku 209 tantsijat. Osaleb kaks naisrühma (N), neli nooremat segarühma (B2), kaks vanemat segarühma (B1) ja kuus eakate segarühma (D). See on parim märk sellest, et Eesti tantsupidu omab ülemaailmset haaret.
Laulu- ja tantsupeod on Eesti kultuuris väga erilised sündmused, nendest tullakse osa saama paljudest paikadest üle maailma. Tänavuse peo teema «Aja puudutus. Puudutuse aeg» on lausa käega katsutav ning mine tea, ehk on meie pidu siin Eestis ükskord nii ihaldusväärme, et välisriikide telekanalid lausa konkureerivad õiguse saamiseks seda edastada.