„Punane elavhõbe”
Osades: Peeter Oja, Märt Avandi, Juhan Ulfsak, Kristjan Sarv, Mait Malmsten
Lavastanud: Andres Puustusmaa
1 tund ja 30 minutit
Hinnang: täiesti vaadatav
Vaata kinode kavasid siit.
Täiesti tavaline film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti filmi kui nähtuse kohta on käibel üsna mitmeid seisukohti. Mõned arvavad, et see on nagu oma s..t, mida vahel ikka tahtmatult juhtud vaatama, kuigi tegelikult ei paku see sulle üldse huvi. Teised jällegi on veendunud, et Eesti filmil pole häda midagi ja meie kesiseid võimalusi silmas pidades võiks olukord märksa halvem olla. Tõde asub ilmselt kuskil seal vahepeal.
Kindlasti pole praegu kõige roosilisem aeg kinotööstuses, kuid tõenäoliselt ka mitte kõige hullem, millest annab aimu ka äsja meie suurtele ekraanidele jõudnud kodumaine linateos “Punane elavhõbe”.
Film räägib paarikümne aasta tagusest ajast, mil meie palavalt armastatud vabariik oli veel noor ja üsna ametis plaanimajanduselt vaba turu ühiskonda siirdumisega. Valitses veel kauboikapitalism ja igal mehel lasus kohustus ärimaailmas läbi lüüa. Mõni üritas seda teha seaduslikult, mõni jällegi mitte.
Linateose keskmes on tublid politseinikud, kelle põhilisteks esindajateks on kohusetundlik uurija Sander (Märt Avandi) ja bravuurikas komissar Buldooser (Peeter Oja), ning kamp tulusas metalliäris kanda kinnitada proovivaid pätte eesotsas natuke liiga leebeloomulise Repsiga (Juhan Ulfsak).
Linateose aluseks on endise kriminaalpolitseiniku Andres Anvelti samanimeline põnevusromaan, mis väidetavalt põhineb päriselt aset leidnud sündmustel. Kirjanik ise on täitnud filmi juures stsenaristi kohuseid, mida võib ka aimata. Politseitöö protseduurid ja kriminaalide valgustkartev maailm on küll üsna hästi kujutatud, kuid inimsuhted kahjuks mitte.
Kuigi “Punast elavhõbedat” reklaamitakse kui tõestisündinud lugu, ei maksa end sellest väga petta lasta. Mingit äratundmisrõõmu linateos vaatajale kahtlemata pakub, kuid suures plaanis jääb see ikkagi puht fiktsiooniks, mis pigem ammutab inspiratsiooni lugematutest Hollywoody kriminullidest kui reaalsest elust. Otseselt halb see ei ole, kuid samas väga hea ka mitte. Lihtsalt tavaline!