Viikingid kasutasid päikese puudumisel algelist kompassi

Viikingite laeva rekonstruktsioon Foto: SCANPIX

Viikingeid peetakse julmadeks vallutajateks ja nutikateks meresõitjateks, kes suutsid navigeerida isegi Atlandi ookeani ohtlikes vetes.

Ungari  Eötvös Lorándi ülikooli uurijate arvates kasutasid viikingid navigeerimiseks kui päikest näha ei olnud algelist kompassi, mis kannab nime Uunartoqi ketas, edastab Live Science.

See ketas leiti 1948. aastal Gröönimaalt 11. sajandist pärit kloostri jäänustest. Osa teadlasi oli siis veendunud, et tegemist on millegi dekoratiivsega, teised aga, et see on tähtis navigatsioonivahend.

Oletati, et viikingid võisid seda kasutada meresõidul Norrast Gröönimaale.

Esialgsest kettast on alles vaid pool. Algselt võis selle läbimõõt olla seitse sentimeetrit. Selle keskel oli pulk, mis heitis päikeselise ilmaga varje kettale tõmmatud joontele, mis olid neljas põhiilmakaares.

Ungari teadlased uurisid selle ketta jäänuseid uuesti ning on veendunud, et seda võidi kasutada üksinda navigeerimisvahendina, kuid ka koos teiste samalaadsete instrumentidega nagu näiteks valgust murdvate kristallide ehk niinimetatud päikesekividega.

Need instrumendid koos aitasid navigeerida siis, kui päike oli madalal või seda ei olnud üldse näha.

«Iidsed meresõitjad sõltusid päikesest, kuid navigeerida tuli ka siis, kui päikest ei olnud. Siis võeti appi mitmed navigeerimisriistad, mis andsid üldjoontes õige suuna,» selgitas teadlane Balazs Bernath.

Ungarlaste arvates võisid viikingid kasutada abivahendit, mis näitas pikemaid ja laiemaid varje kui tavapärane päikesekell. Kui päike oli kadunud, siis toetusid viikingid eelkõige päikesekivide paarile. Tegemist oli kaltsiitkividega, mida leidub Lõuna-Norras ja USAs.

Oletatakse, et kui sellised kivid suunata taevasse, siis muutub neid läbiv valgus vastavalt sellele, kuidas neid keeratakse kas heledamaks või tumedamaks. Kui kristalli polarisatsioon joondub atmosfääri polarisatsiooniga, siis muutub kristall heledaks ning näitab ära päikese asukoha ka siis kui päikest ei paista.

«Lisaks kividele oli kasutusel ka puidust päikesekettad, mis töötasid põhimõtteliselt nagu päikesekellad ehk varjud näitasid suunda.  Selliste «kompasside» puhul eksimisvõimalus vaid neli kraadi,» selgitasid uurijad.

Teadlased lisasid, et viikingite navigeerimisvahendid on võrreldavad tänapäeva magnetkompassidega.

Uurijad arvavad, et viikingid said seda pimeda aja puitkompassi kasutada kuni 50 minutit pärast päikeseloojangut just kevadise pööripäeva paiku.

Kettaga koos ei leitud muid vahendeid, mis oleks varju heitnud ega ka päikesekive. Samas on neist viikingite navigeerimisvahenditest juttu keskaegsetes tekstides.

«Viikingeid ei saa pidada vaid julmadeks sõjameesteks ja meresõitjateks, vaid nad olid ka leiutajad. Seda näitavad nende navigeerimisvahendid,» teatasid Ungari uurijad.