Pärnu Nooruse majas on avatud Prantsusmaalt pärit vabatahtliku Floriane Rigaud' Eesti-teemaline fotonäitus, mis tutvustab tema pilgu läbi põnevaid paiku ja inimesi, mis kohalikule inimesele ehk nii erilised ei tundugi.
Prantslannal sündis Eestis pikantse nimega fotonäitus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamiselt enda tarbeks tehtud fotodest koosnev väljapanek kannab pikantset nime "An Estonian pregnancy, 9 months discovery" ("Eesti rasedus: üheksakuuline avastusretk") ja tutvustab peamiselt loodusvaateid Pärnust ja Eesti saartelt kõrvuti värvikate inimestega, kellega Floriane Rigaud siinmail kohtunud on.
Floriane tunnistab, et näituse pealkiri on natuke intrigeeriv, kuid klassikalises mõttes rasedusega pole sellel mingit pistmist. Et prantslanna töötab vabatahtlikuna Nooruse majas üheksa kuud, on tegu tema ümberkujunemis- ja avastusretkega, sest selle ajaga on temas palju muutunud, nagu muutub naise eluvaade raseduse ajalgi.
Töötab Nooruse majas
"See oli minu esimene kogemus üksi välismaale minna. Olen siin veedetud ajaga muutunud avatumaks ja iseseisvamaks, näen maailma laiemana," selgitab Floriane. Poole aastaga on ta suhtlemistasandil omandanud eesti keele ja fotonäituse avasõnad lausus samuti eesti keeles.
Mullu septembri keskpaigas Pärnu jõudnud Floriane ei teadnud siinsest elust enne suurt midagi.
"Pärast kooli lõpetamist soovisin end proovile panna mõnes välisriigis, endale täiesti võõral ja tundmatul maal," räägib ta. "Euroopa vabatahtlike programmi kaudu leidsin pakkumise töötada Nooruse majas ja sain kiiresti positiivse vastuse."
Floriane'i kodulinnas Cler-mont-Ferrand'is Kesk-Prantsusmaal keeb vilgas kultuurielu, kus ta osales inglise keele ja näitekunsti õppimise kõrvalt nii vabatahtliku abilise, õpetaja kui pealtvaatajana.
Enda sõnutsi taipas Floriane kiiresti, et töö kultuurikeskkonnas on ainuõige valik ja vabatahtlik tegevus Nooruse majas aitab näitekunsti, festivalide korraldamist ja kultuuriasutuste administreerimist praktikas rakendada.
Nooruse majas ongi Floriane'i ülesanded asutuse korraldatavate projektidega seotud, näiteks tekstimaterjali tõlkimine prantsuse keelde, plakatite kujundamine.
Peale selle on ta Pärnu haigla psühhiaatriaosakonnas jaganud teadmisi prantsuse keelest ja nimetab sedagi uudseks kogemuseks.
"Jõudsin Pärnusse 15. septembril ja sellest päevast oli mul üheksa kuud, et avastada võimalikult palju Eesti kohta," jutustab Floriane. "Olin hämmastunud, kuna ei näinud ainult huvitavaid maastikke ja linnu, vaid ka inimesi. Ma pole Prantsusmaal kunagi kogenud nii palju vastutulelikkust, kohanud avatud uksi ega meeli."
Abivalmidus üllatab
Aasta alguses külastas Floria-ne'i Pärnus tema pere, kellele siinsest elust jäi samuti positiivne kogemus. Koos sõideti Eestis ringi ja külastati põnevaid paiku, üha uuesti üllatudes inimeste abivalmidusest.
Floriane tõi näiteks Põlva, kus südatalvel oli pea võimatu ööbimispaika leida, sest kõik majutuskohad olid külastajatepõua tõttu suletud.
Ometi oli omanik telefonikõne peale valmis tulema, uksed avama ja maja soojaks kütma. "Prantsusmaal ei teeks sinu heaks keegi midagi sellist," imestab ta.
Samuti hämmastab Floriane'i siinne loodus ja aastaaegade mitmekülgsus.
Maailmas pole just tavaline, et talvise ja suvise õhutemperatuuri vahe küünib 60 kraadini ja Floriane kahtleb, kas ta kunagi veel näeb nii paksu lumevaipa kui Eestis tänavusel erakordselt lumerohkel talvel. Lund, muide, on ta palju jäädvustatud oma näitusefotodel.
Kui pimedad talveõhtud möödusid prantslannal suuresti toas raamatuid lugedes, siis kevadel ahmib ta endasse linnulaulu ning tärkava looduse värve ja lõhna.
Õppis käsitööd hindama
Floriane tunnistab, et ehkki kohalikud inimesed on vastutulelikud, on tema elu Pärnus üsna üksildane, sest sõbrad elavad mujal Eestis. "Mul on Pärnus üks sõber, kes õpetab mulle õhtuti kudumist, ja viltimist olen siin õppinud," on naine vaimustuses, sest Prantsusmaal ei pidavat isetegemine just hinnas olema.
Eriti sügava mulje on talle jätnud Maarja-Magdaleena gildi maja, kus viimati just viltimises kätt proovimas käis ja villast mütsi meisterdas.
Floriane'i meelest on Eesti suur väärtus just oskus traditsioone hoida. Olgu selleks siis laulupeod, käsitöö või rahvatantsud.
Floriane'gi on meie tantsudega tutvust teinud ja hea õnne korral näeb teda järgmisel nädalavahetusel Lavassaares Pärnumaa tantsupeol rahvatantsurühmaga jalga keerutamas, tõenäoliselt on ta ainus välismaalasest osaleja. Ta loodab, et see kogemus lähendab teda eestlastele veelgi.
Floriane lahkub Eestist juuni lõpus, kuid loodab enne ära näha rahvusvahelised hansapäevad ja jaanipäeva, mida peab eestlastele jõuludest olulisemakski ürituseks.
Kodus on tema esimene eesmärk leida töö, kuid naine ei välista, et tuleb Eestisse tagasi, sest siinsed organisatsioonid on teinud talle mitu pakkumist jätkata vabatahtlikuna.
Floriane'i kiidab ka Nooruse maja juht Uudo Laane, kelle sõnutsi on neil edaspidigi plaanis välismaalt vabatahtlikke värvata, kuid prantslanna on lati nii kõrgele seadnud, et teistel on sellest raske üle hüpata.
Floriane Rigaud' fotonäitus Nooruse majas jääb avatuks 6. juunini.