Soomes Espoos elavale Teemu Mäki-Patolale jäi möödunud nädalavahetusel silma jäämoodustised, mille tekkele on loodusteadlased selgitust otsinud alates 19. sajandist.
Soome metsast leiti ebatavalist «juusjääd»
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
14. jaanuar 2014, 13:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäki-Patola leidis lumetus metsas matkates maha vajunud puu, millel oli valge kate, kirjutab iltasanomat.fi.
Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on ebatavalise jääst moodustisega.
Soome keskkonnauuringute instituudi SYKE juhtiv hüdroloog Esko Kuusisto on uurinud niinimetatud juusjää moodustumist.
«Juusjää» tekkeks on vaja mädanevat puitu, milles olevad seened tekitavad puu pinnale niiskust. Sellest niiskusest tekivad juuksekarvpeened jääosakesed.
«Selle jää teeb eriliseks asjaolu, et tekkele aitavad kaasa seened. Kui puu on seest pehme ja sula ning väljas on pakane, jäätub puu pinnal olev vesi. Lisaniiskus tekib puu sees olevatest seentest. Vesi jäätub puu iga prao kohal õhukeseks jääosaks, mille läbimõõt võib olla vaid sajandik millimeetrist,» selgitas asjatundja.
Seda jääd tuntakse eelkõige ta saksakeelse nimetuse Haareis järgi ning see erineb tavapärastest kaunitest jääosakestest.
«Juusjää» kasvab puu seest juurde tuleva niiskuse tõttu üsna suureks moodustiseks.
Kuusisto sõnul võivad selle jää moodustised «kasvada» kuni kümne sentimeetri pikkuseks. «Juusjää» üksikud osad on vaid 0,01 millimeetri paksused.
Uurija sõnul nõuab «juusjää» teke õiget ja sobivat temperatuuri.
Jää tekkimise protsesse uuriva Kenneth Libbrechti sõnul tekivad miinus 4 kuni miinus 10 kraadi juures üsna pikad «jääsambad». Kui aga temperatuur on miinus 10 kuni miinus 22 kraadini, siis võivad need kuusnurksed ümara kujuga plaadid olla. Kui väljas on üle miinus 22 kraadi, siis tekib nii sambaid kui plaate.
Libberecht lisas, et «juusjääd» leidub enamikul lehtpuudel, välja arvatud haab. Selles jääs on leitud sulamisel suures koguses süsinikku.
Seda jääilmingut on uuritud alates 19. sajandist. Kõige enam on seda leitud Saksamaalt ja USA lääneosast.
Esimest korda mainiti sellist jääd teadusajakirjas Nature 1884. aastal.
Pilte vaata siit.