Vastaspool kirjeldas kohtus laulja Voldemar Kuslapit kui paadunud sadisti

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voldemar Kuslap
Voldemar Kuslap Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Harju maakohus mõistis eile laulja Voldemar Kuslapi süüdi noormehele kehavigastuse tekitamises ja määras talle rahalise karistuse 6975 krooni. Samuti mõistis kohus lauljalt alaealise kannatanu kasuks välja 50 000 krooni.

Voldemar Kuslap saabus kohtusaali väärikalt ja sirge seljaga, et saatuselöögid vastu võtta. Maestro pole kogu oma elu jooksul kunagi seadusega pahuksisse läinud, ta on elanud igati korralikku elu.

Saatus tegi pöörde sel kevadel. Ühel ööl lärmas purjus noorte jõuk korterelamus Sõpruse pst. 257 ja seda just Voldemar Kuslapi all korteris. Kalli sugulase matustelt naasnud Kuslap kannatas lärmi ja räusklemist tunde ja läks lõpuks veerand kaheteistkümne paiku öösel vaikust paluma.

All korteris tekkis kähmlemine ja arusaamatus, mille käigus ühe peolise, Silveri vasaku käe keskmine sõrm jäi ukse vahele. Näpust tuli hiljem haiglas umbes kolmemillimeetrine tükk amputeerida.

Kohtusaalis etteloetud süüdistuse järgi toimunud aga kõik kui tõelises õudusfilmis. Raevunud laulja kägistanud ilmsüüta alaealisi ja loopinud neid mööda korterit.

Mõned rusikalöögid tabanud ka ühte ohvrit näkku. See polnud aga kõik. Süüdistuse kohaselt olevat Voldemar Kuslap ka paadunud sadist, kes lausa meelega nooruki näpud raudukse vahele surus. Kuslap pressinud ust nii kaua, kuni sõrmeots ära kukkus ja noorukist invaliid sai.

Voldemar Kuslap kuulas seda süüdistuste jada ja vangutas imestusest pead. «Minu vastased pole tõesti värvides kokku hoidnud. Nad on püüdnud näidata mind sadistliku isiksusena. Aga ma võin puhtast südamest öelda, et teadlikult ja tahtlikult ma seda ei teinud. See oli õnnetus.»

«Tunnistan, et olin väga ärritunud, sest see noorte lällamine ja olengud on seal korteris toimunud juba pikemat aega. Aga tookord, matustelt tulles, olin ma tõesti erandlikus olukorras ja lihtsalt närv ei pidanud vastu. Ja ma väga kahetsen, et ma politseiga seda asja ei lahendanud.»

72-aastane Voldemar end süüdi ei tunnistanud, ometi nõustus ta kokkuleppemenetlusega, sest tunneb end vastutavana õnnetusjuhtumis, mille käigus tekkis alaealisele kehaline vigastus.

Voldemar Kuslapi elu on pärast juhtunut tundmatuseni muutunud.

«See oli mulle täielik üllatus, et riiklik televisioon näitab mind teksti TVs koos teiste kurjategijate, mõrvarite ja narkomaanidega. See oli väga halb. See oli sügavalt alandav. Kes vastutab selle psühholoogilise terrori eest? See on täiesti nagu mäng ühte väravasse.»

Majanaabrite sõnul on Volli, just nii Voldemari majas kutsutakse, igati mõnus ja tore mees, kes iial ise tüli norima ei lähe. Ka netikommentaatorid on enamjaolt Kuslapi poolt.

Aga kas Sõpruse pst. 257 majja on nüüd saabunud vaikus ja rahu?

«Eile üle hulga aja ööbisin ma linnakorteris ja oli kuulda taas rõõmsat meeleolu naabrite korterist. Aga teate, ma ei taha nendest asjadest enam rääkida. See ei ole mulle kerge teema. Mind on piisavalt alandatud.»

Näpu otsast umbes kolmemillimeetrisest tükist ilma jäänud Silver soovis oma sandistamise eest esialgu 100 000 krooni, aga lõpuks leppis siiski poole vähemaga. Prokurör taotles Kuslapile trahvi 6975 krooni, millele lisandub ka 6525 krooni.

Kuna Volli on pensionär võib ta osa nõutavast summast maksta kolme kuu jooksul.

«Minu jaoks on see väga suur raha. Pensionärina kohe väga suur raha. Mõtlematult suur raha,» tunnistab Kuslap. Et nõutav summa ära maksta, on Voldemar sunnitud selle kuskilt laenama.

«Hetkel püüan vältida inimesi, elan enamjaolt suvilas. Minu juurde on tulnud inimesed tänaval, kauplustes -  kõik jumala võõrad ja avaldanud juhtunu pärast kaastunnet.»

Summa on suur. Miks üldse nõustusite sellega? Oleksite võinud ju kohtutee lõpuni käia?

«Tervislikel põhjustel. Mind on vaja veel lastele ja lastelastele ja mingil määral ka Eesti rahvale.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles