Anu Saagim: valgust oodates

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Jelena Rudi

Küllap see nii ongi, et sõber sõpra hädas aitab. Ega ma seda tunnistada tahtnud, kui hea tuttav mulle keset kuuma suve helistas, et aasta pimedaimal kuul endaga koos reisile kutsuda.

«See koleda ja vastiku halli kolli selgroog tuleb meil detsembrikuus ilmtingimata koos murda,» veenis ta. «Pane tähele, kui see aeg kätte jõuab, tänad mind veel taevani.» Palve tundus toona, keset sulnist suve, suisa kohatu, aga lõpuks jäin nõusse. Tegelikult polnudki me juba ammu kohtunud ja koos mõnusalt aega veetnud.   

Mida lähemale jõulukuu tuli, seda tänulikum sõbrale olin. Reis päikeserannikule tundus justkui valgusekiir pimeduses, mis aitas sügismasendusest läbi rühkida. Oli tõesti nukker hommikuti kaamoses, tuules ja vihmasajus tööle kõmpida ja õhtul kottpimedas end koju lohistada. Kogu aeg oleks tahtnud magada. Isegi minu ema, kes mitte kunagi mitte millegi pärast ei virise, kurtis, et pimedus imeb viimsegi rõõmusädeme hingest.

Üks ja teine tuttav hankis valgusteraapia lambi. Traditsioonilisi jõuluvalgusteid vihkav sõbranna tunnistas, et dekoreeris juba novembri esimesel nädalal kogu maja plinkivate kuuselampidega, sest pimedus tahtis hinge seest närida. Jumal tänatud, et novembri lõpul korraldati Tallinnas rahvusvaheline Valgusbiennaal.

Viru keskuse aatriumi rajati suisa valgusteraapia ala, kus iga mööduja sai end valguslampide all soojendada ja niimoodi pimeduse vastu võidelda. Nädala jooksul valmis neli vaimustavat installatsiooni, mis panid särama Paksu Margareeta, Niguliste kiriku, Metro Plaza ja Kanuti aia. See oli justkui omamoodi vastuhakk meil maad võtnud raiskavale, samas ka puuduvale valgustusele. Imeline, kui palju ja kui vähese vaevaga võib oskuslikult tegutsedes saavutada ja säästa, kasutades selleks kõigest sama palju energiat, kui palju tarbib üks lauaarvuti.

Lühidalt: kui me lõpuks lebasime (tõsi küll, juba teisel päeval saadud kõhutõvest pisut närbununa) hotelli suurel päikesepaistelisel terrassil, olime maailma kõige õnnelikumad inimesed: milline imeline valgus!

Kodumaa võttis meid aga taas vastu südantkriipivalt hülgehalli ja trööstituna. Kas see võib tõesti olla sama maailm, sama tõelisus – ja vahemaa vaid kaheksa tundi? Aga minu vingumine ei kestnud kaua. Miski oli siiski muutunud. Paarinädalane valgusteraapia palmide all oli tapnud hingesöövitava pimeduse. Nüüd paistab tunneli lõpus juba tõepoolest valgus.

Samas on pimeduseski teatud võlu. Helistasin oma reisikaaslasele, kes viibib parasjagu keset laant elektrita maamajas. «Ostsin just kakskümmend õuelühtrit aeda ja õueteed ääristama,» teatas ta. «See on müstiline! Kellaajal pole enam mingit tähtsust. Lähen magama kas või kell viis, kui tuju tuleb. Loen raamatuid ja lihtsalt logelen.»

«Ärge virisege. See on suurepärane aeg aastas,» laksas teinegi sügist ja talve kummardav kamraad tegusa töönädala lõppedes. «Lähen  koju, tõmban villased sokid jalga, teen kaminasse tule, võtan hea raamatu ja klaasi punaveini  kõrvale. Kui nüüd oleks suvine nädalavahetus tulekul, jookseks, tuli takus, seda veetma. Aga nüüd võib olla igasuguste süümekateta lihtsalt kodus, ei pea nägema kedagi ega tegema midagi, kui pole tahtmist. Vahel on tore ka lihtsalt valgust oodates.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles