Hendrik Sal-Saller bändi algusaegadest: pärast ülihead mängu on kõik need halvemad esinemised ununenud

Juubelit pidava ansambli Smilersi esinägu Hendrik Sal-Saller räägib bändi algusaegadest ja ka sellest, kuidas suhtutakse öistesse mängudesse klubides.

Mihkel Raua saates «Kolmeraudne» Hendrik Sal-Salleri intervjuu alguses korrati üle meenutuseks, et bändi Smilersi nimi on Rod Stuarti plaadi «Smiler» järgi pandud.

Sal-Saller räägib, et bändil on ikkaveel viitsimist iga jumala nädalavahetus mööda ööklubisid mängimas käia ning bändil on ühine arusaam, et nad viitsivad ja tahavad bändi teha.

Nende jaoks on elus esinemine ehk live kõige olulisem asi.

«Lavale minemine hoiab bändi elus ja ilma selleta ei oskaks me eksisteerida,» räägib Sal-Saller.

Kas inimesi klubides mitte ei huvita, mis bänd mängimas peol on?

«See on nii ja naa,» vastab laulja. «On mitut sorti seltskondi, osad tulevad bändi pärast ja osasid ei huvita, kes esineb,» lisab Sal-Saller.

Bänd katsub tasapisi viia ellu seda, et esinemised oleks varem ja mitte kell 2-3 öösel, pigem ikka keskööl. Sal-Saller leiab, et kui on teada, et bänd hakkab varem mängima, tuleks ka inimesed varem kohale.

Kas Salleril on tekkinud algusaegadel tunnet, et äkki enam ei viitsi?

«Kunagi ikka oli enesepiitsutamise hetki, halvasti alustatud tühjale saalile keerasime ikka võiduks. Ega tühjale saalile polnud meeldiv mängida küll ja sai mängitud igasugu kohtades. Peale ülihead mängu on kõik need halvemad esinemised ununenud,» räägib Sal-Saller, et allaandmise tunnet bändil ei tekkinud.

Saller on kirjutanud sadu laule. Kas hirmu ei ole, et laulude kirjutamine muutub raskeks?

«Muusika on ikka popmuusika ja raketiteadus ei ole. Anname endale aru,  mida me ikka teeme. Muutunud on see, et enesekriitika latt on tõusnud ja tõuseb koguaeg. Alguses oli suhtumine, et ah, vahet pole,» vastab suures kogus laule kirjutanud laulja.

Küsimusele, et kas liigne kriitika ei põhjusta seda, et häid ideid võib raisku minna, vastas Saller: «Vahel on ka tunne, et see on mõttetu jama, millega tegelen, aga teinekord, kui viivitan ja arendan mõnda ideed, siis saavutan tulemuse, millega rahul ka olen.»

Lisaks räägib Saller saates, et muusikuks olemine talle meeldib ja see võiks olla ala, millega ta tegeleks elu lõpuni, kui vähegi võimalik. Salleril ei oleks ka selle vastu midagi, kui ta peaks taas vahel tegema transatööd bändidele, sest leiab, et ükski selline töö ei ole halvem.