Uudne autospordiala drifting lööb asfalti läikima

Kui te arvasite, et teate midagi autorehvide suitsetamisest, siis arvake uuesti, sest drifting annab teile uue perspektiivi.

Auto tormab mootori ulgudes kurvi, juht tallab sidurit, masin tõmbab külje ette ja libiseb korraga nagu uiskudel. Edasi rool järsu tõmbega vastassuunda, auto kuuletub ja edasi juba järgmisse kurvi, sidur, käsipidur, sidur, gaas... Tsentrifugaaljõud väntsutab autos küljelt küljele (juht saab õnneks roolist kinni hoida), ilusa sõidujoone peale viskavad sajad pealtvaatajad käed õhku. Vaid hetkeks raja kohale tõusnud kummisuitsupilve lõhestab järgmine masin ja asfalt läigib hõõrdejõust.

See on külglibisevale sõidule põhinev autospordiala driftimine, kus võidu võtab kõige šefimaid poognaid teele joonistav sõitja. «See on kunst ja vabadus, nagu iluisutamine,» ütleb üks pilootidest, Eesti esimeste driftijate sekka kuuluv Kristjan «Sallu» Salmre.

«Aja peale ei sõideta, kuid gaas peab olema kogu aeg vähemalt poolenisti põhjas,» ütleb driftikohtunik Ardo Kalda. Hinnatakse kurvi sisenemise kiirust ja nurka (mida rohkem külg ees, seda parem), sõidu trajektoori ja show`d. Kasuks tuleb agressiivne sõidustiil, kuid kui ükski auto ratas hetkekski teelt välja libiseb, kaotab võistleja kõvasti punkte. Eriti magusaid punkte võib saada just show ees ja siin on määravaks kummide alt pahvatava pilve suurus. Osades kurvides on teetöödest tuttavad erksad plasttorbikud, millest tuleb võimalikult lähedalt mööduda, või siis need autoninaga efektselt õhku pillutada, nagu on tavaks Lätis.

Leekivoranžil Nissanil kruiisiv piloot Kristjan Klemets sõnab, et driftiauto peab olema madal ja jäik, samuti tasub rõhku panna auto välimusele. Klemetsi sõnul on enne võistlust eriti oluline auto seadistus, mis tuleb sättida paika ainult sõidutunnetuse järgi, sest nagu öeldud, aega ei võeta ja ringiaegadest infot ei saa. Tema alustab seadistust rehvirõhu paikasättimisest, et kumm peaks asfaltil just parasjagu. «See võib-olla tundub kõrvaltvaatajale naljakas, sest mäng käib ju libisemise peale. Toon võrdluse: talvel saab küll suvekummidega otse sõita, kuid kurvis oled teelt väljas. Driftimises tuleb libisemisest õigel ajal välja tulla ja siin on rehvirõhul suur roll.»

Driftida saab lisaks ringradadele ja suurtele asfaldiplatsidele isegi kaubakeskuste parkimismajade korruseid ühendavatel pöördteedel. Parim näide sellest on driftijate kultusfilmis «Tokio Drift», kus kohalik staarpiloot näitab nii koha kätte noorele ameeriklasele ehk «uuele kutile linnas».

Salmre mainib, et sarnaselt filmiga on ta Helsingis proovinud autoga üles libiseda suurte kaubanduskeskuste parkimismajade pöördteedest. Klemets arvab filmistseeni kohta: «Põhimõtteliselt on see võimalik... see on ikkagi reaalselt filmis nii tehtud. Aga väga-väga raske.»

Ka kohtunik Kalda on ise driftimist proovinud. «Esimesed neli tundi oli täiesti masendav, midagi välja ei tunud, isegi varbad oli kanged. Pärast seda hakkas aga looma.» Ja lisab, et driftimise juures sõltub 10% sõitja andest, 10% sõiduoskusest ja ülejäänu treenimisest.
Kui mullu katsusid Eestis omavahel ja ka naabrite juures jõudu ja osavust 10-13 sportlast, siis tänavu peaks harrastajaid kõvasti juurde tulema, märgib Kalda. Homme, laupäeval algab Eestis driftimise karikasari, mille esimene osavõistlus on laupäeval Rapla kardirajal, kuhu oodatakse ka lätlasi ja soomlasi, kus see uudne spordiala on seni rohkem levinud kui Eestis. «Driftimine on maailmas praegu kõige kiiremini populaarsust võitev autospordiala,» ütleb Kalda selle 70ndatel Jaapani mägiteedel alguse saanud harrastuse kohta. Rohkem infot driftimisest leiab veebilehel driftime.ee